Tervisliku Elu nimel

Vähi lammutamine

Francisco Contreras, MD,

Jorge Barroso-Aranda, MD, PhD

Daniel E. Kennedy

See raamat ei ole määratud andma arstlikku nõu ega asuma arstlikku nõuande ja teie isikliku arsti ravi asemele. Lugejail soovitame konsulteerida isiklike arstide ja teiste kvalifitseeritud tervishoiutöötajatega seoses oma tervisehädadega. Ei kirjastaja ega ka autor ei võta mingit vastutust ühegi ravi võimalike tagajärgede, tegevuste või rohtude, toidulisandite, taimede või valmissegu tarvitamise pärast ega isiku puhul, kes seda järgnevat teavet raamatust loeb. Kui lugejad võtavad ettekirjutatud ravimeid, siis samuti peavad nad konsulteerima oma arstiga, ega lülitama end iseseisvalt ravimitelt ümber toidulisanditele või toitumisprogrammile ilma arsti õige järelvalveta.

(avaldatud tõlge on katkend antud raamatust)

 Ernesto Contreras Sr., MD mälestuseks

(1915-2003)

Isa, Sina ja Sinu naeratus on suuresti puudu Oasis of Hope haiglast.

Sinu pere, sõbrad ja patsiendid ei unusta Sind kunagi.

Täname Sind, et jätsid meile usu, lootuse ja armastuse pärandi.

Sinu suurim ravim oli Sinu tingimusteta armastus oma patsientide vastu. 

Tunnustussõnad

Alates aastast 1994 on mul olnud võimalus kirjutada kümme raamatut. Mind on õnnistatud imelise kirjatöö meeskonnaga, uurimismeeskonnaga ja kujundusmeeskonnaga, millised on teinud need kirjatööd võimalikuks. Vähi lammutamine on raamat, mis jagab neljakümneaastast vähiravi olemust Oasis of Hope haiglas, mille rajas minu isa Dr. Ernesto Contreras, Sr. See raamat on minu jaoks väga eriline, sest et ta sisaldab ideesid ja väljapaistvat panust kahelt minu kaastöötajalt: Dr. Jorge Barroso-Arandalt ja Daniel E. Kennedy’lt.

Dr. Barroso-Aranda on minu kliinilise uurimisorganisatsiooni direktor. Ta on Kalifornia Berkley Ülikooli haridusega, lisaks on tal Mehhiko peamise ülikooli Monterrey Tehnoloogiainstituudi insenerikraad, meditsiiniline kraad UABSst ja Ph.D. bioinseneriteaduste alalt Kalifornia Ülikoolist  San Diegost. See härrasmees toob tõelise teadusliku tagapõhja ja liidriomadused kõigele, mida Oasis of Hope haiglas tehakse. On väga suur privileeg temaga koos tööd teha. 

Daniel E. Kennedy on Oasis of Health Group’i peamine tegevjuht ja ta on olnud minu asutuse ülesehitamise meister alates aastast 1993. Tema majanduslik taust, kombineerituna ärijuhtimise magistri seisusega on pannud Oasis of Hope’i pideva täiustumise teele.  Tema teednäitav töö jutlustamises ja nõustamises, koos praeguse harrastusega psühhosotsiaalses onkoloogias aitab mind kujundada seda, mis peaks olema tuleviku Oasis of Hope haigla integreeritud vähiravi meetod.

Ma soovin tänada oma uskumatut kirjanikku, Michael Wood’i, kes teeb meie raamatud palju loetavamaks, korralikumaks ja huvitavamaks. Luisa Ruiz on ohverdanud lugematuid tunde selle raamatu jaoks ja ta on tõesti rõõmu kehastus, kellega koos töötada. Tänan Jaime Chávez’i abi eest uurimistöös.  Ma sain samuti suure elamuse sellest, kuidas Haydeé Aceves ja Laura Monroy Amor täiustavad raamatu visuaalset kommunikeerumist. Samuti tänan ma Ricardo Álvarez’t, Eduardo Gamboad, María Bernal’i ja Gloria Rojo’t kogu nende toetuse eest! 

 Sissejuhatus

Donald Factoril, kuulsa Hollywoodi make-up’i kunstniku Max Factori pojal, diagnoositi vähk 1986. aastal. Tema arstid ütlesid, et arvatavasti ei jää ta elama. Midagi ei võinud olla kaugemal tõest. Donald Factor on elus tänagi, elades oma elu täiega koos oma naise Annaga. Ühel oma hiljutisel külaskäigul Oasis of Hope haiglasse, jagas ta meiega oma lugu.

“Ma elasin 90 miili Londonist eemal novembris 1986 kui mul diagnoositi vähkkasvaja kopsus, mis oli juba edasi levinud maksa.  Inglise arstidel ei olnud minu jaoks palju lootust. Nad olid väga vabandavad ja pakkusid mulle ravi, mis oleks võinud pikendada minu elu veidike, kuid mitte kauaks. Ma ei tundnud end seda prognoosi omaks võtvana ja otsustasin minna Dr. Contrerase juurde. Ma olin kohtunud Dr. Contrerasega paar aastat varem konverentsil, mida mina ja mu naine aitasime Warwicki Ülikoolis korraldada. Tema lähenemine vähiravile avaldas mulle sügavat muljet. Ta rääkis meile, et ta kasutas kaasaegset meditsiini kombineerituna loodusravi meetoditega ja palju armastust ja usku. Minu naine Anna ja mina reisisime Inglismaalt Los Angelesse ja sealt sõitsime edasi Tijuanasse, haiglasse, kus mind siis raviti. Kui ma kohale jõudsin, olin ma äärmiselt nõrgas seisundis. See oli kümme päeva hiljem minu arstide diagnoosimääramisest ja vähk oli levinud minu selgroogu mööda laiali. Ma olin It was ten days after the original diagnosis and the cancer had spread to my spine. I was in piinavas valus. Minu ishiase närv oli sellest mõjutatud ja ma peaaegu ei saanud käia. Ma kaotasin samuti kiiresti kehakaalu. Nad heitsid Contrerase kliinikus mulle pilgu peale ja olid väga mures. Nemadki ei olnud väga optimistlikud minu tuleviku suhtes, kuid kuna Dr. Contreras Sr. ütles, et me mõlemad naisega olime valmis ja täis otsustavust tegemaks kõik, et vähki võita, olid nad valmis meiega töötama. Tehes pika loo lühikeseks – meil see õnnestus.

Mulle avaldas Dr. Contrerase kliinik väga suurt muljet kui ma sinna sisenesin ja inimesi kohtasin. Ma ei olnud varem kunagi kogenud haiglat, kus arstid kohtleksid mind kui inimolevust, mitte hunnikut sümptoome või kahel jalal uksest sisse kõndivat haigust. Kohe oli seal inimestest meeskond, kes minu vastu huvi tundsid ja nad viisid mind minu ravi üksikasjadega kurssi. Minult küsiti ja mind teavitati ja äkitselt olin ma ise osa mind ravivast meeskonnast. Ma ei olnud lihtsalt ravitav objekt. See oli vapustav.

Dr. Contreras sisendas minusse usku, et ravi peaks aitama viivitamatult.  Ma küsisin temalt laetrili kohta ja tema vastas, et ta ei pea seda maagliseks hõbekuuliks. See oli vaid üks osa tema tervest metaboolsest lähenemisest vähiravile.  Minu olukord, nagu ta mulle ütles, oli tõsine ja ravi saab ka olema keeruline. Ravi käigus, mis algas mürkide väljutamisest, umbes nädala kestel, tegid Dr. Francisco Contreras ja tema kirurgist ja onkoloogist  poeg pisioperatsiooni, mille käigus viidi kateeder minu maksa, et viia sinna sisse laetrili, C vitamiini ja keemiaravi ainet, ja et need jõuaksid otseteed sinna kohta, kus nad kõige enam kasu toovad. Sel ajal peeti seda äärmuslikuks ideeks. Ta seletas, et ta kasutab keemiaravi kui viimast võimalust ja ainult väga väikestes vajalikes kogustes. Tema ravimeetod oli palju täpsem ja samuti palju vähem agressiivsem kui tavapärased vähiravimeetodid.

Dr. Contreras kirjutas mulle samuti ette nädalapikkuse kiiritusravi, mis oli suunatud seljasasuva kasvaja vastu. Oli selge, et see valu, mida see kasvaja mulle põhjustas, ohustas minu emotsionaalset tugevust. Ta seletas, et ravi kahandab kasvaja kokku, vähendab valu, mida ma talusin ja tugevdab mu luid selles protsessis. Ja ta tegigi seda.

Hiljem sain ma mõnedelt Oasise arstidelt teada, et ma olin hullemini vähiga läbi imbunud kui ükski teine, keda nad varem olid näinud.  Ravi ajal tuli paaril korral ette tunne, et ma annan alla, ja sellest tundest ja nende mõtete mõtlemisest tulenev süütunne lasus omakorda tihti raskusena mu õlgadel. Kuid tervest raviprogrammist üks osa oli mõeldud psühholoogi nõustamisena  - ja tema aitas mind neid tundeid omaks võtta, kui tervenemisprotsessi normaalset osa. See aitas väga palju mu süütunnet kergendada ja tõstis mu vaimu märgatavalt.

Dr. Contreras ütles, et minu positiivne ja otsustav suhtumine koos Anna entusiasmiga aitasid mind mõõtmatult.

Peale järelravi ja umbes aasta otsa kestnud kodust ravi olin ma täiesti puhas viimastestki vähi jälgedest. Kui ma kunagi vast ei saa teada, kas iga minu kogemuse osa oli eraldi väljatooduna tegelik võti minu tervenemisele, olen ma veendunud, et see sisaldas tõenäoliselt kogu seda – igat asja, nii füüsilist, emotsionaalset kui ka vaimset. 

Paljud ortodoksse teaduse esindajad peavad metaboolset teraapiat kusagil äärealal olevaks. Kuid selle taga olev teooria paistab mulle lihtsalt hea terve mõistusena. Aidata patsiendil end hästi tunda, et see aitaks omakorda tegelda haigusega. Lihtne. Onkoloogidel tundub olevat selline suhtumine, mis ignoreerib patsienti ja keskendub haigusel. Nende suhtumine kõlab järgmisel: „Kui mina ei saa aidata patsienti, siis ei saa seda keegi teha.“ Hästi, ma olen õnnelik, öeldes, et mina olen elav tõestus selle kohta, et keegi tegelikult saab. Selle eest olen ma igavesti tänulik.„.

—Donald Factor

Sisukord

Sissejuhatus

Peatükk 1. Vähi mütoloogia

Peatükk 2.Vajadus muutuse järele

Peatükk 3. Vähem käidud teed

Peatükk 4. Hea meditsiin

Peatükk 5. Tähelepanu alla sattuma

Peatükk 6. Loomulik kaitsesüsteem

Peatükk 7. Puhastusmaja

Peatükk 8. Looduse farmaatsia

Peatükk 9. Kombineeritud pingutus

Peatükk 10. Midagi on õhus

Peatükk 11. Valguse nägemine

Peatükk 12. See on emotsionaalne

Peatükk 13. Mõistuse meditsiin

Peatükk 14. Uute trikkide õppimine

Peatükk 15. Tõeline Vaim

Peatükk 16. Suured ootused

Peatükk 17. Võta oma hoole alla

Järelsõna

Lisad

Viited

Peatükk 1

Vähi mütoloogia

Mütoloogia on muistne, traditsioonil põhinev lugu või jutustus kangelastest või üliinimlikest olevustest; mis tihti kirjeldavad kujundlikult elu või inimkäitumise tõelisi külgi, millesse palju kordi on usutud, kuid mis tegelikult on väljamõeldis. Vaatamata sellele mängib müüt tähtsat rolli teaduste ja kunstide saavutustes. John Maxwell ütles kord “sinu mütoloogia sügavus on sinu efektiivsuse määraks.” Ma nõustun sellega, et vähilood, mida uurijad on meile jutustanud on edendanud meie teadmisi vähist, kuid lubatud tervendamine on ikka veel müüt.  Kas vähiuuringute ajalugu on suuresti massiliste trükiste kogum, mida on välja antud määratute ressursside eest, et tulla toime müütiliste lootustega? Hästi – lubage ma ütlen teile, et paljud hirmud on samuti müüdid. Mulle ei meeldi vaadata telesaateid, eriti seebikaid, kuid hea film on midagi, mida ma kalliks pean, ma ootan isegi järjekorras, kuigi ma seda tõesti vihkan – videolaenutuses, et saada head filmi. HBO miniseeria Vendade punt oli väärt järjekorras ootamist kui kogu kollektsioon müügile paisati. Pinnapealselt vaadates kajastab ta USA sõdurite kompanii elu II Maailmasõja ajal, kuid filmiseeria on midagi enamat. See on uskumatu ülistus inimvaimule, kes on võimeline ületama meeletuid raskusi, laastavat kaotust ja näivalt ületamatut vastupanu. Müütiliste proportsioonidega lugu.

Ma armastan seda Vendade pundi lugu, mitte et ma oleksin mingi II Maailmasõja jünger või Steven Spielbergi fänn. Ma armastan seda lugu, sest ma tean seda nii hästi. Ma armastan seda, sest see on iga vähipatsinedi lugu, kes on sisse astunud Oasis of Hope haigla eesuksest, kus ma olen kulutanud hulga oma professionaalsest karjäärist. Ma armastan seda, sest see on iga inimese lugu, kes on iial võidelnud tõsist, degeneratiivset haigust. Kuid kõige enam armastan ma seda seepärast, et see on minu isa lugu.

Olles veel noor arst, püüdles mu isa parimaid oskusi sellise püsivusega, mida ma veel kunagi kusagil ei olnud näinud. 1960-teks oli tema reputatsioon kasvanud rahvusvaheliste mõõtmeteni. Teda peeti kui üht üheks kõige paljutõotavamaks nooreks onkoloogiks. Kuid ei võtnud kuigi palju aega kui mu isa vabanes tavameditsiini vähiravi lummusest, tänu tolle kehvadele tulemustele tavalistes ravimeetodites. Ta nägi seda laastavat effekti, mida teraapiad olid tema patsientide elukvaliteedile jätnud, nähes samas, et suremus eriti sealjuures ei vähenenud. Kohkumatult alustas ta uurima alternatiivravi võimaluste kasutamist vähiravis. Vastuseis tema kolleegidelt, ortodoksse meditsiini peavoolu hulgast oli pingeline. Tegelikult oli ta juba aastaks 1963 muutunud paariaks sellel alal – põlualuseks seetõttu, et ta oli tahtnud hakata uurima tavatuid ravimeetodeid.  See laiaulatuslik eemaletõukamine tema kolleegildelt oli mu isa jaoks suur kaotus, kuid  see ei kustutanud tema hoogu leidmaks ja edendamaks ravimeetodeid, mis oleks vähendanud kannatusi ja oleks lubanud rohkemaid tulemusi kui ebaõnnestunud tavateraapiad. Mu isa võitles vähiga oma esimesest professionaalse karjääri päevast kuni oma surmapäevani. Tema lugu annab mulle inspiratsiooni. See annab mulle suuna kätte. Ja kõige enam – see annab mulle lootust.

Hiljuti olin ma Dallases, et anda intervjuud FOX News uudistesaatele. Ma olin valmis vastama standardsetele küsimustele mõne uue silmapiiril paistva raviviisi efektiivsusest. Mind rabas veidi avaküsimus: “Milline on suurim müüt, mis siiani vähi kohta eksisteerib?” küsis reporter, vaadates mulle otse silma sisse.

Mis üllatas mind veel enam, ei olnud mitte selle küsimuse ootamatu iseloom, vaid see, kui kerge oli seda küsimust vastata. Ma vastasin viivitamatult: “Põhimõtteline müüt vähi kohta on, et seal ei ole enam mingit lootust. Inimesed tunnevad, nagu oleks nad surma mõistetud, kui neile pannaks vähidiagnoos. Nad kõnnivad ringi ja räägivad: „Ma tean, et te näete mind siin, kuid ma olen tegelikult juba surnud“. Kuid tegelikult on olemas väga palju asju, mida saaks teha, et pöörata vähi suund ümber või parandada märkimisväärselt patsiendi elukvaliteeti.” Nagu mu isa enne mind, olen ka mina otsustanud tuua see lootuse sõnum maailmale, mis nii meeleheitlikult vajab seda.

Ei ole raske aru saada, miks enamik vähipatsiente omandavad fatalistliku vaatenurga. Mõlemad: nii vähi esinemus kui ka suremuse tase on haiguse puhul hirmuäratav. Samas kui varajase avastamise tehnoloogiad on jätnud kindlasti positiivse jälje, ootab maailm endiselt märkimisväärset läbimurret. Miks see küll ei tule?

Põhjus on piisavalt selge. Ma usun, et meie läbikukkumine vähi väljajuurimisel tuleneb ühest teisest müüdist: see müüt on olnud kõigi vähiuuringute algusest tulenev. Teiste sõnadega, uskumus, mis on tõuganud arste ja teadlasi aastakümneid nende laborites üle terve maailma tagant on müüt.

Müüt on, et vähile leidub ravi. Müüt on usk „hõbekuuli“, mis ainsa käeliigutusega vabastab maailma sellest talumatust haigusest. Peavoolu meditsiinilise kogukonna läbikukkumine vähi alistamises on otseselt seotud  tema vastumeelsusega hüljata see müüt.

Ma ei usu, et me üldse kunagi leiame sellele „ravi“. Vähk esineb meile peadpööritava variatsioonide reana. Lisage sinna juurde iga patsiendi unikaalne psühholoogia ja ei pea siis olema just geenius, saamaks aru, et mitte kunagi ei saa olema „maagilist tabletti“, mis tuleks toime kõigi nende erinevate vähi ilmingutega. Kui me kunagi loodame saada vähivabaks, siis peaksime me embama tegelikkust mütoloogia asemel. Peame võtma oma pead liivast välja ja otsima vaatenurka, mis annaks olukorrast selge nägemuse. Õige edu on eluliselt vajalik, sest see aitab meid vältida mittevajalikke tagasilööke ja südamevalu.

Kui ma istusin kirjutama seda raamatut, siis võtsin ma endale eesmärgiks anda teile teavet, mis võtaks vähi ümbert müstika oreooli. Ma tahan teid volitada tegema valikuid, mis aitaksid üle saada vähi väljakutsest. Kuigi ma ei tea vähi maagilise ravi olemasolu, võin ma siiski kinnitada teile ühe asja olemasolu.  See on lootus.

Minu isa ja mina oleme mõlemad kokku üle terve 60. aasta ravinud üle 100 tuhande patsiendi. Meie töö ei ole olnud asjata. Me oleme selgeks teinud teraapiad, mis lubavad kasu, kuid ei tööta üleüldse. Me oleme samuti kindlaks teinud palju efektiivseid teraapiaid ja ravilähenemise, mis saab suunata inimesi täieliku tervenemise teele.

Selle raamatu survejõud on kahekordne – esiteks peaks see aitama paljastada  kahte peamist vähi ümber olevat müüti. Vähk on väga reaalne haigus ja on väga tähtis, et me läheneksime talle lootusrikkast ja realistikust perspektiivist. Me vaatame siin, miks peavoolu lähenemine on muutunud selliseks, nagu ta tänasel päeval on. Veelgi enam, me heidame ausa pilgu peavoolu kolme ravimeetodi: keemia-, kiiritusravi ja kirurgia edusse ja puudujääkidesse. 

Teiseks peab raamat aitama selgitada „totaalse hoole“ lähenemist ja valikute spektrit, mis selles on. Me peame arendama välja õige arusaamise immuunravist ja enesetervendamise kontseptsioonist. Me peame mõistma, kui tähtsad on tervenemisprotsessis keha, mõistus ja vaim. Me heidame pilgu Oasis of Hope Hospitalis tehtud kehaga seotud looduslike vähivastaste ainete uurimustest tehtud väljavõtetesse.

Ärge eksige: ma ei väida, et mina ja mu isa oleme nende efektiivsete vähiraviviiside avastajad. Samas ma ei teeskle, et me leiutasime keha, mõistuse ja vaimu lähenemise.  Mida me viimase 40 aasta jooksul oleme teisiti teinud? Me oleme uusi raviviise kiiresti praktikas kasutanud. Muutuste rattad pööravad peavoolu meditsiinilises kogukonnas nii valuliselt aeglaselt – peamiselt seepärast, et väga palju raha on seotud tavapäraste ravimeetoditega. Paljud arstid leiavad olevat raske meditsiiniajakirjades viidatud kasulike uute teraapiate elluviimise ja samaraske hoida eemale teistest raviviisidest, mis uurimuste kohaselt on tõestanud oma ebaefektiivsust. Nii palju kasulikku uurimismaterjali lebab uinuvas olekus meditsiiniraamatukogude riiulitel.

 Oasis of Hope Hospitalis oleme me aastakümneid eespool peavoolu kogukonnast just tänu tahtmisele võtta omaks muutusi. Ma tahan jagada teiega peaaegu poole sajandi ulatuses perspektiive. Minu sooviks on, et see raamat täidaks teid enneolematu lootusega ja aitaks teha mõningaid hästi teadmistele toetuvaid otsuseid.

Peatükk 2

Vajadus muutuse järele

Kas te kunagi olete pannud tähele isaste isendite tahtmatust peatada autot ja küsida suunda? Minu naine on pannud tähele. Kusagil peab olema geneetiline lüliti, mis soodustab meeste kangekaelsust selles vallas.  Ennem võiksin välja kannatada tunnipikkuse valuvaigistita tehtava põlve hour of unanesthetized põlveliigese operatsiooni, kui võtta omaks, et ma ei tea kuhu ma autoga lähen. Isegi kui ma olen sunnitud teadvustama, et ma olen eskinud teelt, ei peatu ma ja ei palu abi. Ma panen oma kkõrva vastu maad või uurin kõrvalasuva puu otsas kasvavat samblikku, et välja selgitada, kus suunas peaks sõitma. Siis ronin ma tagasi oma autosse ja urisen, nagu koopa inimene: „Vesi selles suunas – me sõidame põhja poole.“ Kahjuks kannab minu soovimatus tunnistada oma kaotust alati samu tulemusi – me jääme hiljaks.

Meditsiiniline kogukond on käitunud peaasjalikult samal moel kui on tegu vähiraviga. Märkimisväärse vähi esinemuse ja suremuse taseme languse puudus on selged näitajad sellest, et arstid on eksinud teelt ja liiguvad vales suunas. 

20s sajand läheb ajalukku kui teadusliku läbimurde ja tehnoloogilise arengu ajastu. On raske uskuda, et me alustasime 1900-tel ilma elektri, telefonide, autode ja arvutiteta. Meditsiinivaldkond sai teaduslik-tehnilisest revolutsioonist sügavalt mõjutatud. Teadlased arendasid välja terve arsenali farmaatsiatooteid, mis oli välja töötatud peaaegu iga patogeeni jaoks. Samas uus tehnoloogia, nagu laserid, 3D kujutisega seadmed, fiiberoptikaga kaamerad aitasid arste nende valdkonnas. Nende edenemiste tulemused on muljetavaldavad.

Kirurgiline meditsiin on oma mängu tipus. Arstid on võimelised elusid ja jäsemeid päästma sellisel viisil, mida vanasti peeti võimatuks.

Lisaks on keerukad meditsiinilised protseduurid, nagu näiteks avatud südame operatsioon või angioplastika saanud igapäevaseks rutiiniks. Inimesed ei närvitse enam nii palju kui vanasti noa alla minnes. Tehnoloogia on muutnud opreatsiooniruumi palju enam kontrollitavaks keskkonnaks kui varem.

Lõpuks, sellised haigused, nagu polioviirus, rõuged ja tuberkuloos on peaaegu välja juuritud arenenud maades. Ja siiski on oht kõigis neis heades uudistes. Edusammud meditsiinis on viinud paljusid inimesi väära turvatunde tekkimiseni.

Ühiskonnapoolne arstide üleusaldamine on paljudel esile kutsunud iseka suhtumise isiklikku tervisesse. Paljud inimesed elavad kuidas tahavad, söövad, mida nad tahavad ja heidavad endalt igasuguse vastutuse oma tervise eest. Need inimesed arvavad ekslikult, et arstid võivad iga probleemi ära parandada..

Ja siis on seal äkki vähk....

Ma olen kindel, et kui vähi esinemus hakkas tõusma 20da sajandi esimesel poolel, arvasid arstid, et see on vaid jälle üks epideemia, mis saab oma lõpu kaasaegse arstiteaduse kätes. Sajand aga edenes ja ma kujutan ette nende õudu, millega nad tõde taipasid. Ma usun, et paljud arstid said 1950ks aru, et nad tegelevad hiigelmõõtmetes vaenlasega. Peale selle on Uhendriikides üks igast neljast surmast seotud vähiga. Need arstid tegid, mida igaüks teeks, kohtudes sellise ähvardava vastasega: nad läksid otsima relva, et seda vaenlast tappa.

Teadlased olid nii kindlad, et nad võivad leida õige ravimeetodi kui neil on piisav rahastus. Nad lõid säärase veenva pretsedendi, et nad olid võimelised saavutama riiklikku toetust. 1971. aastal kirjutas president Richard Nixon alla Rahvuslikule number 1, Vähiaktile (National Cancer Act1), et pühendada osa riigieelarvest vähiuuringutele läbi Rahvusliku Vähiinstituudi. 

Kahjuks on sellest ajast alates suremuse tase vähi läbi aasta aastast suurenenud. Milline on siis olnud kogu selle uurimuste rahastamise kasutegur? Ma ütlen teile. See on andnud meile kaks tähtsat õppetundi. Kõige esmalt, et me ei saa osta vähi puhul tervendamist. Teiseks õpetas see meile, et me peame otsima põhjust ravi asemel.

Ja samas jätkab peavoolu meditsiin nende õppetundide ignoreerimist. Teadlased jätkavad rõvedalt suurte rahakoguste kulutamist igal aastal, otsides „hõbekuuli“ ja arstid jätkavad toetumist ortodokssetele ravimeetoditele, nagu kirurgia, kiirtus- ja keemiaravi. Vaadakem, kuidas need ravimeetodid muutusid majandusstandarditeks ja miks meditsiinikogukond on nii vastumeelne nende hülgamisel.

Enamik meditsiiniajaloolasi nõustuvad, et vähi kirurgiline ravi algas umbes XX sajandi vahetusel. Selle aja ajalooline võtmekuju oli William Halsted, keda peetakse Ühendriikide kirurgia isaks. Halstedi päevil oli rinnavähi ravi ekstreemne, millega kaasnes tihti terve rinna eemaldamine.  (2) Osaliselt oli see tingitud sellest, et Halstedi hüpoteesi järgi kasvas vähk kesksest kohast väljaaetud „kombitsate“ abil kogu ülejäänud kehasse. Keegi ei kujutanud ette, et vähitekitajad liikusid mööda vereringet (3). Kui vähk levis ümbritsevatesse organitesse, siis usuti, et „kombitsad“ olid kasvanud nendes suundades.

See teooria muutus onkoloogilise kirurgia alusmüüriks. Seepärast paistis tegevuse parim kurss ilmsena. Arstid tundsid, et eemaldades ükskõik, millise koe, mis võis sisaldada vähi „kombitsaid“, anname me patsiendile parimad ellujäämise šansid. Radikaalne rinnaeemaldamine oli kõige tavalisem operatsioon. Need protseduurid olid häirivad ja tihti patsiendi elukvaliteeti tõsiselt ohustavad. Kuid, rinnavähi äärmuslik kirurgiat rakendati varsti teistele vähiliikidele. Paljud tolle ajastu kirurgilised operatsioonid oli täielikud õudusunenäod.

1910 aastal tundus, et kergendus saabus kui tõendidte põhjal selgus, et vähirakud liiguvad organismis vereringe kaudu. Protsessile viidati kui metastaasile. Kuigi metastaas muutis haiguse veelgi hoomamatuks, lootsid paljud, et seesugune julm äärmusliku kirurgia viljelemine lõpeb lihtsalt ära, kuna Halstedi peamine hüpotees varises põrmuks. Kuid see jätkus.

1964-l aastal viid läbi võrdlev uurimus äärmusliku ja konservatiivse rinnavähi kirurgia vahel. Uurimus tõestas, et patsientidel, keda raviti konservatiivse kirurgia abil, oli elulootus võrdne või suuremgi veel võrreldes nendega, keda raviti äärmusliku kirurgia abil. Ja siiski jätkavad paljud arstid sellise drastilise kirurgia viljelemist tänaselgi päeval, omamata ühtki seda otsust toetavat „teaduslikku“ aluspõhja.

Kuidas on see võimalik, et peaaegu sajand peale metastaasi avastamist on meditsiiniline kogukond läbikukkunud jultunud valel hüpoteesil tugineva kirurgiapraktika hülgamisel? Millised õigustused on sellise praktika jätkamisel, kui kliinilised uurimused tõestavad, et selline asjade käik ei ole absoluutselt vajalik? (4) Need on head küsimised – kuid äärmuslik kirurgia ei ole ainus vähiraviviis, mida me peaksime hoolega uurima.

Peaaegu juba pool sajandit on möödas sellest kui peavoolu meditsiiniline kogukond haaras tervikuna oma rüppe kiiritusravi kui ortodoksse raviviisi. Varajastel aastatel oli lootus, et kiiritus tõestab enda kõrget efektiivsust. Kuid selleks ajaks oli ta tõestanud, et temast on vähe kasu. Kui arstid seisid silmitsi läbikukkumisega, siis valisid nad dooside suurendamise, selle asemel, et hüljata see praktika. Selle otsuse tulemused olid hirmutavad. Patsiente „põletati“ otsesõnu raviprotsessis, põhjustades tihti pöördumatu kahjustuse, mis muutis patsiendid puudega inimesteks. Muutes asja hullemaks, vähendasid tugevad kõrvalnähud, nagu äge iiveldus ja üldine haigusetunne patsiendi elukvaliteeti.

Keemiaravi agressiivne kasutamine ei ole parandanud vähihaigete asju samuti. Dr. Ulrich Abeli põhjalik uurimus keemiaravi efektiivsusest paljastas selle raviviisi ebaefektiivsuse. Oma uurimuses kinnitab Dr. Abel, et ei ole mingit tõendusmaterjali, et suurel osal keemiaravimitega vähi ravimisel oleks esile tulnud mingitki sorti positiivset mõju – kui käsitleda elukvaliteeti või elulootust. (5)

Ja jällegi on läbikukkumine juhtinud keemiaterapeute andma suurenevalt agressiivseid koguseid ja kasutama märgatavalt tugevamaid tsütotoksilisi aineid. Kõigest kolmest ortodokssest raviviisist võib keemiaravi olla kõige enam hävitavam. Enamuses juhtudel tunnevad haiged, nagu nad juba sureksid. Iiveldused ja oksendamine on tihti nii tõsine, et vajatakse hospitaliseerimist. Keemiaravile allutatud haiged kannatavad juuste väljalangemise, isu- ja haigusega võitlemiseks vajamineva energia kadumise all. Ma ei oska kokku lugeda, kui paljude patsientidega olen mina rääkinud, kes pigem ennem sureksid kui jätkaksid selle raviga. See häirib mind, et inimesed eelistaksid pigem elada vähiga ja teatud surmaprognoosiga kui kannatada keemiaravi kogemust. On selge, et paljud vaatavad seda teraapiat  kui surmast hullemat saatust.

Minu vend, Dr. José Ernesto Contreras on kliiniline onkoloog. Ta jagas minu pettumust, öeldes:  “On teõliselt frustreeriv näha kui vähe me oleme edenenud vähi vastu võideldes. Ma olen ravinud enam kui 40 000 patsienti – enamikku neist kaugelearenenud vähifaasides ja ma ei saa öelda, et enam kui 15% reageerisid positiivselt ortodokssele ravile. Vaid umbes 40% saavutasid ajutise taandumise või kannatuste kergendamise kasuteguri. Ülejäänud 60% ei tundud mingit või tundsid vähe oma kannatuste vähenemises. Ma võin vaid meenutada üksikuid patsiente, kelle elusid saime märkimisväärselt pikendada tänapäeval saadaolevate agressiivsete raviviiside abil.

Enamikul uuritud juhtumitest tuli meil lõpuks tõdeda, et ravi oli hullem kui haigus.”

Minu vend ja mina ei ole üksi. 1969. aastal teatas Dr. Hardin James Berkeleys asuvast Kalifornia Ülikoolis Ameerika Vähgiühingu konverentsil, et vähihaigetel, keda ei ole allutatud agressiivsetele teraapiatele, on pikem oodatava eluiga, kui neil kes läbisid agressiivse ravi. 1986. aastal teatasid Dr. Bailar III ja Elaine Smith, et kopsuvähiga patsiendid, kes keeldusid ravist, kogesid pikemat eluiga ja paremat elukvaliteeti, kui need, kes said ravi.  (6)  1988. aastal teatas Dr. Abel, et kõhunäärmevähihaiged, kes said platseeboravi, elasid kauem ja paremini. Dr. Bailar III, olles andnud hinnnangu vähiravile ajavahemikul 1950-1980 hindas neid kui „kvalifitseeritud läbikukkumist“. Need mehed ja naised ei naljata kui nad väidavad, et nii ravimeetodid kui ka uurimissuunad peavad muutuma.

Kui kirurgia, kiiritusravi ja keemiarvi on olnud nii ebaedukad, siis miks ei ole meditsiini peavool neid hüljanud? Teistes teaduse ja majanduse harudes on hüljatud väärtusetud asjad ja asendatud need asjadega, millel on väärtus. Vaatamata sellele ei ole vähivastases võitluses sarnase suhtumisega tegu. Valitsusasutused, teaduslik kogukond ja farmaatsiatööstuslikud monopolid on asetanud tõsised takistused uute ideede teele. Alternatiivseid teraapiaid, millest paljud on tõestanud oma efektiivsust, on välja naerdud, kõrvale lükatud ja ära keelatud. Need teraapiad ei vähenda patsientide elukvaliteeti. On hästi teada, et haiged, kes kannatavad paljude pahaloomuliste kasvajate tõttu, elavad kauemini ja paremini kui nad ei saa ortodoksset ravi (kirurgiat, kiiritust ja keemiat).

Vaid paar aastat tagasi tuli tuntud onkoloog külastama minu isa. Ta seletas, et tal endal on vähk ja et ta otsib kedagi, kes teda raviks. Mu isa küsis temalt: “Miks mitte kasutada keemiaravi, mida te olete oma patsientidele kirjutanud üle 30. aasta?“ Arst vastas: “Kuid see olen ju mina, kellest me räägime, Ernesto!“ Selle vähispetsialisti kogemus tuhandete vähihaigete ravimisel õpetas talle, et ainult keemiaravi ei saa teda terveks ravida. Ta tuli minu isa juurde otsima integreeritud lähenemist.

Ma olen veendunud, et tõeline ja praktiline kirurgia, kiiritus- ja keemiaravi kasutamise praktiline väärtus on väga piiratud. Seepärast peaks juhtivate onkoloogide ja arstide kohustuseks olema uute ja alternatiivsete ravimeetodite uurimine. Alles siis saame me loota, et leiame palju efektiivsema, vähem agressiivsema ja vähem mürgisema raviviisi. Alles siis saame me loota vähihaigete elude pikendamisele ja nende elukvaliteedi säilitamisele. 

Ma võin teile kinnitada, et kusagil ei ole olemas hõbekuule vähiraviks. Konventsionaalsed ravimeetodid, nagu kirurgia, kiirtus- ja keemiaravi võivad olla edukad pahaloomuliste kasvajate hävitamisel, kuid neil ikkagi ebaõnnestub vähi peapõhjuseni jõudmine. Seepärast näevad arstid nii paljusid haigeid, kelle konventsionaalne ravi õnnestus,kuude ja aastate pärast uuesti tagasi haiglas kaugele arenenud vähiga (IV staadium). Arstid peavad hülgama hõbekuuli meetodi ja peaksid kasutama multidistsiplinaarset lähenemist, mis ühtib patsiendi füüsiliste, emotsionaalsete ja vaimsete vajadustega.

Oasis of Hope’i on tajutud arstide ja haigete poolt – siin kui ka välismaal kui alternatiivset haiglat. Tõde on see, et ta on enam – palju enam kui lihtsalt see. 2002. aasta suvel kutsuti mind New Yorgis toimunud terviseteemalisel kogunemisel osalema arutelus vähiteraapiate osas. Nagu te võite ette kujutada, siis enamus publikust oli eelarvamuslik kõige vastu, mis isegi lõhnas konventsionaalsuse järele. Tegelikult olid mõned onkoloogid oma vastaseid häälestanud sellele kogunemisele ja seepärast kutsusid korraldajad neid sellele diskussioonile, et vältida hõõrdumisi, mis võiksid ürituse lõpetada. Ma aplodeerisin nende pingutustele ja olin rõõmsalt üllatunud, et need sellid isegi kohale tulla suvatsesid.

Paneel koosnes ortodokssete ja alternatiivsete teraapiate viljelejatest. Lahingumöllu kuumuses astusin ma ortodokssetele onkoloogidele vastu selles peatükis toodud faktidega (hõisked!. Paljude üllatuseks kritiseerisin ma ka alternatiivravide viljelejaid, kes usuvad, et isegi kõige keerukamaid juhtumeid on võimalik lahendada roheliste mahlade, paari klistiiri ja vitamiinide hunnikuga (hõisked!). Siin me arutasime vähihaigete saatust ja mitte ükski alternatiivpoole praktiseerija ei olnud vähispetsialist, välja arvatud mina. Minu siirad ja otsekohesed kommentaarid pälvisid rahvahulga tähelepanu, mis elavnes kommentaaride ja küsimuste turmtulega. 

 Korraldava komitee frustreerunud liige, kes nüüd juba kahetses, et kutsus mind paneeli liikmeks, tõusis püsti ja küsis minult: „Dr. Contreras, mida te praktiseerite, kas alternatiivset- või ortodoksset meditsiini?” Vaikus langes kuulajaskonna üle. Nad istusid oma istmete servadel. Ma olin kindel, et rohkem kui üks neist sihtis tomatiga minu pead (loodan, et orgaaniliselt kasvatatud, vähemasti) “Ma ei taha viljeleda ei tava- ega ka alternatiivset meditsiini“, ütlesin mina, “tahan vaid viljeleda head meditsiini. Ma kasutan kõiki ja iga vahendite selleks, et aidata oma patsientidel, Jumala tahtega, pikemat aega elu nautida.” Pinge möödus ja inimesed rahunesid oma istmetel. Üks tagapool istujatest hakkas plaksutama, siis veel üks ja veel paar. Ma ei ole ära teeninud kestvaid ovatsioone – patsiendid on, sest et nad on nii vaprad. Ma olen selles suhtes väga valiv, millist ravi ma patsiendile pakun, kuid mitte teraapia tüüp ei loe mulle. Isegi kõige kahjutumat lähenemist saab kasutada valesti, kahjustamaks patsienti. Tegelikult loeb see, kuidas ja miks teraapiat kasutatakse. Kas see parandab minu patsiendi võimalusi ellu jääda, ilma tema elukvaliteeti ohtu seadmata?  Kas ma kasutaksin sama lähenemist – keemiaravi või laetrili kui ma ise või ükskõik, milline mu enda laps oleks mu patsient?

Minu isa ja mina oleme multidistsiplinaarse lähenemise eestvõitlejad olnud aastakümneid. Kui asi jõuab vähi teema juurde, siis peavad arstid kaaluma igat võimalust. On olemas terve ravimeetodite vägi, mis saavutavad kasvaja hävitamist ilma patsiendi elukvaliteeti ohtu seadmata. Ja siiski leian ma, et meie uskumused on asetanud meid alasi ja haamri vahele. Ühest küljest on ortodokssed arstid kõnelenud meie vastu, sest ma kasutame loomulikke raviviise. Samal ajal on alternatiivravi arstid valanud oma viha meie peale välja seepärast, et me kasutame kirurgia, kiiritus- ja keemiaravi mitteagressiivseid vorme.

Meie motiiv lahkneda peavoolust ei tulene populaarsuse saavutamise vajadusest. Mina, nagu mu isagi enne mind, juhindun murest oma patsientide hea käekäigu pärast. Seepärast keeldun ma üle parda heitmast ühtki raviviisi. Kui see parandab tema elukvaliteeti ja tema prognoose, siis ma kasutan seda. Kõrvuti meie valitud teraapiatega on meie haiglat eristavaks küljeks samuti meie ravisse integreeritud emotsionaalne ja vaimne toetus.

Arstid peavad minema tagasi meditsiini kui kunsti juurde – mis algab patsiendiga sideme loomisest. Teadus peaks tulema sinna juurde teisena, kui arsti juhtiv töövahend. Tehnoloogia on plussiks, kuid inimpuudutus on eluliselt oluline. Teades ja kuulates patsiente katab tihti selle tühimiku, mida vereproovid ja röntgenid ei suuda leida. Arstid peavad käsitlema isikut tervikuna. See tähendab, et nad peavad leidma füüsilised tasakaalu puudumised, mis põhjustavad immuunsüsteemis kokkukukkumise. See tähendab samuti ka immuunsüsteemi alla suruvate emotsionaalsete ja vaimsete teemade käsitlemist. Need asjad avavad ukse vähi juurde. Pidage meeles, et osaks probleemist on olnud tervenemise otsimine põhjuse leidmise asemel. Me oleme kulutanud imelist aega, käsitledes haigust patsiendi asemel. Nii – kuidas peaks välja nägema olukord kui arstid ravivad patsienti haiguse asemel? Heitkem sellele nüüd pilk.

Peatükk 3

Vähem käidud teed

On olemas mõned sõnad, mida inimene kunagi ei unusta. Ma ei unusta kunagi kui mu naine esimest korda ütles: „Ma armastan Sind!“. Ma ei unusta kunagi kus ma olin kui mu laps esimest korda ütles: „isa“. Ma ei unusta kunagi neid viimaseid sõnu, mida mu isa mulle ütles. Need ja paljud muud on minu mälutahvlitesse sisse graveeritud igaveseks.

„Arst ei tohi kunagi haigele öelda: „Ei ole enam midagi, mida ma saaksin teie heaks teha“. Arst saab alati teenida patsienti, isegi kui see on vaid tema käe hoidmine raskete katsumuste öödel“. Ma võin ikka veel kujutada ette oma isa nägu kui ta kõneles neid sõnu. Tema silmad põlesid kirgliku teravusega. Mu isa ei kaotanud kunagi oma patsientide inimlikku külge silmist. Tema armastus inimeste vastu kasvas nägemuseks haiglast, mis pakuks terviklikku hoolt inimesele – nii keha, mõistuse kui ka vaimu tarbeks.

Varasematel aastatel olid tema ja ta kaasaegsed vaimustunud tehnoloogilise arengu lainest meditsiinivaldkonnas. Kuid paljudele tema kolleegidest sai imetlus haiglaseks. Muutudes palju enam sõltuvateks uuest tehnoloogiast, suurendasid nad füüsilist vahemaad oma patsientidest. Paljud neist arstidest hakkasid arvama, et targimad otsused olid need, mis olid katmata emotsionaalse kiindumusega.

Niisiis, kuni ülejäänud osa seltskonnast töötas kõvasti, et seada sisse tervislik professionaalne distants oma patsientidest, hakkas minu isa kulutama nendega koosolemisele rohkem aega. Ta tahtis oma patsiente isiklikul tasandil rohkem tunda. Tal oli vaja teada, kas mõni emotsionaalne või vaimne stress mõjutas tema patsiendi haiguseid.

Hommikuti käitus ta, nagu tavaline arst. Ta kirjutas välja laboratoorseid analüüse, rüntgenit ja arstirohte. Pealelõunasel ajal käitus ta üsnagi ebatavaliselt. Ta kogus oma haiged kokku, et nendega rääkida, laulda, naerda ja palvetada. Ta pakkus julgustavaid sõnu ja kallistusi hoolivalt  mehelt. Ta hakkas kombineerima tervet meditsiini, mida toetas kavatsuslik emotsionaalne ja vaimne toetus. Just see oli esmapõhjus, mis pani patsiente Contrerase haiglat kutsuma „Lootuse oaasiks“ (Oasis of Hope).

Tänasel päeval on Oasis of Hope Hospital kõrge tehnilise tasemega meditsiiniline/kirurgiline asutus. Haigla kasutab töös tehnika viimast sõna, nagu digitaalsed CT (arvutitomograafia) skännerid ja moodsad puuteekraaniga ventilaatorid. Arstidel on juurdepääs elektroonilistele meditsiinilistele kataloogidele läbi kohaliku traadita interneti võrgu, mis võimaldab neil juurdepääsu läptopi või pihuarvuti abil. Patsiendid surfavad internetis lairiba tööjaamade abil ja hoiavad sidet armastatud inimestega digitaalsete telefoniliinide vahendusel.

Kuid haiglal oli väga alandlik algus. See oli osaliselt põhjustatud mu isa võitlusest – vabanemaks meditsiini peavoolu  piiratusest, mis lõi hoogsalt kiilu arsti ja patsiendi vahele.

1939. aastal alustas mu isa oma karjääri meditsiinis. Olles alles äsja lõpetanud armee meditsiinikooli Mexico City’s, avaldas ta soovi spetsialiseeruda uuele meditsiinivaldkonnale – patoloogiale. Saanud julgustust oma professoritelt, taotles ta internatuuri Bostoni Lastehaiglas, mis on Harvardi Ülikooli osa. Ta võeti vastu. Väljakutsed seal olid meeldejäävad, kuid ei olenud miskit võrreldes nendega, mis alles ees tulemas.

Kui ta pöördus tagasi Mehhikosse, siis ootasid teda eest palju pingelisemad väljakutsed. Armee saatis ta Tijuana linna, mis asus Baja lahe ranniku kõige põhjapoolsemas tipus. Mis aga muutis määramise nii kaalukaks, oli tollel ajal valitsev pataloogide puudus. Mu isa oli selles paailma piirkonnas esimene patoloog.

Üle piiri, San Diegos asuvad haiglad vajasid hädasti kvalifitseeritud patolooge ja võtsid mu isaga kiiresti ühendust. Oma praktika esimese paari aasta jooksul töötas ta San Diegos hommikuti ja Tijuanas peale lõunasel ajal. Ta töötas kõvemini kui ta kunagi varem oli töötanud.

Mida täpselt kujutab endast patoloog, võite te küsida? Patoloog on see, kes analüüsib vere ja koe proove, tegemaks kindlaks, millist tüüpi patoloogia ehk haigusega on tegu. Näiteks on tegu patoloogiga, kes otsustab, kas uuringu põhjal võib öelda, et kasvaja on hea- või pahaloomuline (vähi tüüpi). Nendel varastel aastatel kulutas isa tunde oma mikroskoobiga, uurides arstide poolt talle analüüsiks antud kudesid. Ta hakkas tähele panema, et paljud organid, mida arstid olid ära lõiganud, olid tegelikult terved ja et liiga palju mittevajalikke operatsioone oli läbi viidud. Ta tundis neid arste hästi ja teadis, et neil olid parimad kavatsused, kuid siiski tundis ta, et kusagil peab olema võimalus parandamaks diagnostika protsessi, vähendades seeläbi suure hulga mittevajalike kirurgiliste operatsioonide arvu.

Inimesed olid tema ideedest innustunud ja talle pakuud täiskohaga ametikohta Mercy Hospitalis, San Diegos, Kalifornias. Töö muutsid täiuslikuks immigratsioonidokumendid ja võimalik USA kodakondsus. See oli peibutav pakkumine, kõige tagasihoidlikumalt öeldes, kuid mu isa lükkas selle tagasi. Oma südames tundis ta kutsumust panustada oma kodumaa hüvanguks. Seepärast otsustas ta mikroskoobi tagant ära tulla ja alustada haigete ravimist, eesmärgiga parandada diagnostilist protsessi.  

Elus on hetki, mis teid kui isikut muudavad ja muudavad samuti ka suunda, kuhu suunas ta otsustate rännata igavesti. Minu isa jaoks oli selline hetk 1963. aastal kui Cecile Hoffman tuli tema juurde. Cecile oli vähihaige. Ta oli kannatanud mitmete kurnavate keemiaravi raundide all ja lõpuks öeldi talle, et tal pole mingit lootust. Otsustanud mitte alla anda, otsis ta alternatiivset teraapiat. Ta leidis ühe taolise.

Cecile oli reisinud Kanadasse, et osta sealt ainet nimega laetril, kuid ta tahtis leida arsti, kes oleks tema kodu lähedal ja kes teda raviks. See põletav soov tõi ta minu isa juurde. Ta küsis, kas mu isa oleks nõus jälgima tema laetrili ravi. Ainsa silmapilguga algas minu isa kogemus alternatiivsete teraapiatega. Ta ei kahetsenud kunagi.

Mu isa tunnistas, et tema lootused Ceciliga ei olnud kõrged, eriti kui ta pidas silmas arstide poolt Cecilile antud prognoosi, mida too oli paberil näinud. Kuid ravikuur andis Cecilile lootust ja ta paistis tugevamaks muutuvat. Laetrili ravikuuri edenedes muutus mu isa äärmiselt üllatunuks. Siin oli naine, kes oli läbinud konventsionaalsed teraapiad ilma mingi kasuta ja kes oli surma mõistetud, kuid kes paranes. Lõpuks ei olnud mu isal mingit valikut kui teadvustada endale, et Cecile Hoffman oli vähist täiesti jagu saanud.

Cecile läks edasi, asutades organisatsiooni, nimega “Vähiohvrid ja sõbrad“, mis sünnitas Vähikontrolli ühingu“. Organisatsioon korraldas oma esimese seminari Cecili tagahoovis, kus peaesinejana paistis silma Dr. Ernesto Contreras, Sr. Selle tulemusena hakkas mu isa juurde voolama patsientide hulgad, kellele, nagu ka Cecilile ei antud mingit lootust peale seda kui keemiaravi neid aidata ei suutnud. Sõna levis suust suhu ja mu isa ja ema olid dilemma ees: konsultatsiooniruum oli liiga väike ja mida teha nende haigetega, keda tuleks hospitaliseerida?.  Oasis of Hope Hospital alustas tegelikult meie majas. Mu ema leidis alati väljapääsu igale väljakutsele. Kui sai selgeks, et patsient, keda mu isa vaatas, vajas haiglaravi ja hoolt, saatis ta meid lapsi üle tänava naabrite juurde. Presto! Meie toad muutusid haiglapalatiteks. Ema oli Oasise esimene õde ja administraator.

1966 läksid mu vanemad reisile, mis järgis teekonda, mida mööda apostel Paulus oma misjonäriteekonda käis. Kui reisi giid avastas, et mu isa on arst, siis viis ta teda vaatama muistset Pergamumi tervendamiskeskust. Ernesto silmad avanesid kui ta sai teada, et noil päevil koosnes tervendamise protsess füüsilisestest, emotsionaalsetest ja vaimsetest teraapiatest. Sel samal hetkel sai ta aru, et kaasaja meditsiini probleem seisneb selles, et arstid on unustanud, et inimesel on keha, mõistus ja vaim. Tähelepanu alla on vaid võetud kehas olev haigus.

Tervitades oma embuses nägemust inimese kui terviku ravimisest, alustas mu isa oma missiooniga parandamaks oma patsientide füüsilist, emotsionaalset ja vaimset kvaliteeti. Ta kujutas ette asutust, mis annaks kvaliteetset meditsiiniteenindust koos emotsionaalsete ja vaimsete toetavate teenustega. See nägemus ongi Oasis of Hope Hospital.

Kuni tänase päevani juhindub haigla tema tarkusest. Me jätkame teaduse, kaastunde ja usu kokkusegamist – me usume sellesse, mida me teeme. Me usume, et patsiendi vajadused peaksid määrama, millist ravi tuleks pakkuda. Ma jätkame laia ravivõtete valikuga – alates tööstuslikult toodetutest kuni loomulikeni, alates konventsionaalsetest kuni holistlikeni välja. Kuigi palju muutusi on meie asutuses toimunud, on alusprintsiibid jäänud püsivalt samaks.

Peale kõige algab ja lõpeb kõik filosoofiaga. Mõelge selle üle! Ei loe, mis vallas inimene toimetab, ikkagi on kõrgeim kraad temal filosoofiadoktor. Ph.D’sid on immunoloogias, antropoloogias, matemaatikas ja kirjanduses. Sest et filosoofia kujundab kõike, mida te teete.

Filosoofiat, mille mu isa Oasises paika pani, saab lahti seletada kahe juhtiva printsiibina, mida ta oma meditsiinilisele personalile andis:

1. Ära tee kellelegi kahju. Ära kunagi kahjusta patsiendi elukvaliteeti.

2. Armasta oma patsienti nagu iseennast.

Nii lihtne, kuid tähendusrikas. Kui arst kontempleerub neile põhimõtetele igal Jumala päeval, siis saab ta sealt väljakutse, leidmaks kõige efektiivsemat raviviisi, mis kaasaks kõige väiksema koguse negatiivseid kõrvalnähte.

Kahjuks kaotavad onkoloogid tihti silmist patsiendi üldise seisundi ja heaolu, sest väga suur osa nende tähelepanust ja keskendumisest on suunatud kasvaja hävitamisele. Kaasaja arstid võivad kahjustada ja ka tihti kahjustavad tahtmatult isiku elukvaliteeti, oma pimedas otsustavuses elimineerida haigus.

Oasis of Hope Hospital’i arstid võtavad omaks hoopis teise fookuse. Olles seotud vandega mitte teha kahju ja armastada oma patsiente, pakume me vaid neid teraapiaid, millel on vägi parandada patsiendi tervist ilma tema elukvaliteeti kahjustamata. Kui me otsustame, et mahlateraapia toob haigele kasu, siis me pakume seda talle, kui me otsustame, et keemiaravi toob talle kasu, siis me ka pakume talle seda. Kuid me kasutame alati sellisel kujul teraapiaid, mis väldivad negatiivseid elukvaliteeti vähendavaid kõrvalnähte.

Kas Oasise filosoofia ja täieliku hoole lähenemine on tegelikult inimesi aidanud? Lugege patsientide tunnistusi meie interneti kodulehel, (www.oasisofhope.com) kui te olete  uudishimulik. Meie patsiendid jagavad oma vähikogemust ja seletavad, kuidas Oasis aitas neil vähist jagu saada. Kas tahate tõsisemat teavet selle kohta? Olgu nii - vaadakem numbreid.

1981. aastal viis mu ise läbi retrospektiivse uuringu, dokumenteerimaks meie vähihaigete viie aasta ellujäämise taset. On oluline teada, et 95% neist patsientidest tuli meie juurde vähi Ivs faasis, peale seda kui tavameditsiin oli nende abistamisel võimetuks osutunud. IV faas on vähi kõige enamarenenud faas. Haigus jõuab neljandasse faasi kui vähk on algsest asupaigast levinud  teistesse kehapiirkondadesse. Kui nad jõuavad IV faasi, siis ütlevad tavaarstid üldiselt neile, et neil pole mingit ellujäämise lootust. Seepärast nad tulevadki Oasisesse. Nad janunevad meeleheitel lootuse järgi.

Neid patsiente raviti meie täieliku hoole lähenemisega ja Oasise keskmine viia-aasta ellujäämise tase oli kõikide vähiliikide osas 30 protsenti. Samuti märkasime me, et 86 protsenti meie patsientidest elasid üle prognoositud eluea ja teatasid oma elukvaliteedi paranemisest.

Kopus-, rinna- ja pärasoole vähid on tänapäeva maailmas kõige levinumad. Sel põhjusel võtame valikuliselt uurimise alla meie raviprogrammi IV faasi vähi ülalmainitud tüüpide puhul.

Tabelis 1 (vaata lk 33), võrdlesime me meie tulemusi nendega, mida saadi kliinilistest uuringutest konventsionaalsete teraapiate puhul.

Võrreldes tavaraviga, andis Oasis of Hope’i raviprogramm dramaatiliselt paremaid tulemusi. Mis muudab numbrid veelgi hämmastavamaks minu jaoks on see, et need kaks gruppi on täiesti erinevad. Konventsionaalselt ravi saavad patsiendid, kes jäid ellu, ei olnud eelnevalt läbinud ühtki ravi, mis oleks nende loomulikku kaitsesüteemi kahjustanud ja  röövinud neilt eluenergiat. Neil oli värske start. Vaatamata sellele olid Oasise grupis patsiendid, kes kannatasid kirurgia, kiirtus- ja keemiaravi laastamist. Ja siiski olime me ikka veel võimelised neid aitama.

TABEL 1. Ellujäämise tase IV faasi vähihaigetel

Vähi tüüp               patientide arv                            5 aasta ellujäämise tase (%)

Kaugemal asuv ¹                                                                         Oasis         Konventsionaalne ²

Kopsuvähk                      200                                        30%                  3%

Rinnavähk                       130                                        39%                 23%

Jämesoole vähk               150                                        30%                    9%

Eesnäärme vähk              600                                        86%                  34%

1. Kaugemal asuv: Pahaloomuline kasvaja, mis on levinud teistesse kahaosadesse, mis on kaugemal algsest kasvajast, kas siis otsese laienemise kaudu või katkendlike metastaasidena kaugematese organitesse, kudedesse või läbi lümfisüsteemi lümfisõlmedeni välja.

2. Allikas: Ameerika Vähiühing. Vähifaktid & arvud 2003.

Vähk on väljakutse, mis ei sarnane ühelegi teisele, sest sel tapjal on ebaharilik võime muteeruda ja taluda rünnakuid nii, nagu taimekahjurid taluvad taimekaitsevahendeid  või bakterid taluvad antibiootikume. Seepärast ei ole 70-te pahaloomulised enam tänapäeva pahaloomulised. Emakakaela vähk oli ennem vaid „lokaalne“ kasvaja, milline vallutas vaagnapiirkonna, kuid „mitte kunagi“ ei laienenud sealt kaugemale. Tänapäeval ei ole mitte harv juhus kui me leiame, et sellest on arenenud maksa või isegi kopsu metastaas. Pea kõigi pahaloomuliste kasvajate agressiivsus on kasvanud. Kus tavaliselt pea kõik eesnäärme vähid olid „madalamat kraadi“, siis nüüd leiame väga tihti patsiente, kellel on väga agressiivsed eesnäärme kasvajad, mis ei allu mingisugusele ravile. Diagnooside puhul on vanus dramaatiliselt langenud. Kui 70tel aastatel olid enamuses meie patsientidest oma seitsmekümnendates eluaastates, siis uuel aastatuhandel on enamus patsiente oma neljakümnendates.

Oasis of Hope haiglas oleme me teinud asjakohaseid täpsustusi, et „mänguväljak“ oleks tasakaalus. Mulle meeldiks öelda teile, et me saame praegu palju paremaid tulemusi kui me saim neid kakskümmend aastat tagasi. Kuid ma ei saa. Kuigi on siiamaani tõsi, et pahaloomulised rakud ei saa muutuda tsüaniidi, ehk amügdaliini aktiivse aine suhtes, taluvaiks, siis on samaaegselt kasvajad muutunud palju agressiivsemateks. Ma ütlen teile, et minu arvates: olles võimeline tänasel päeval saama tulemusi selle palju raskema vähiga, kui kolmkümmend aastat tagasi, olen ma väga õnnelik.

Võttes kõik selle arvesse, oleme me olnud väga sündmusi ennetavad oma uurimis- ja arendustegevuses, mitte ainult terapeutilises vallas, vaid ka andmeid majandavas vallas. Eraldi Oasise tarvis arendati välja uus võrdlev tarkvara, milline abistab uurimistiimil tulemusi hinnata.

Me oleme uhked tulemuste üle, mida me siin esitleme 70tel tehtud kliiniliste katsete oodatud tulemuste põhjal. Ma soovin, et ei pandaks meie teele takistusi meie uurimistulemuste avaldamiseks ja jagamiseks meditsiiniajakirjade vahendusel, kuid ma olen kindel, et tulevikus oleme me võimelised jagama saadud tulemusi meditsiiniringkondadega. Meie administratiiv- ja meditsiinilised meeskonnad on kõvasti tööd teinud, et saada kätte värskeid andmeid, mis esindaksid uue vähiajastu tulemusi.

Me alustasime andmete kogumist meie uue uurimise tarkvaraga 2001 aastal ja nüüd on meil tulemused, mida toetavad andmed kolme aasta ellujäämise taseme uurimusest kõige tavalisemat vähki põdenud patsientide puhul.

Vaatamata faktile, et meie patsientide keskmine vanus on nüüd palju madalam (keskmiselt 50 aastat) ja et need kasvajad on palju agressiivsemad, on meie esialgsed tulemused vägagi julgustavad. Need arvud on enamvähem samad, mis nad on ka viie aastase perioodi järel. Kõik uurimuses osalenud patsiendid omasid IV kategooria pahaloomulisi kasvajaid ja konventsionaalsed teraapiad nende puhul ei aidanud. Need on patsiendid, kes sõnasõnalt pidid elama nädalaid või paar kuud kõige enam.

Patsientidest, kes tulid rinnavähiga on 59 % elus kolm aastat peale Oasise teraapiat, 31 % patsiente, kellel oli jämesoole vähk koos maksa metastaasiga on elus, kuigi oodatav eluiga oli kõigest neli kuud; 33% meie patsientidest, kel oli opereerimatu kopsuvähk, on siiani elus, kolm aastat peale ravi Oasises. Ärge unustage, et 98% patsientidest, kel diagnoositakse IV taseme kopsuvähk, surevad esimese 12 kuu jooksul, vaatamata raviviisile; 67% meie eesnäärmevähiga patsientidest on elus, vaatamata ACSi poolt toodud andmetele, et vaid 8% on elus peale viie aasta möödumist ravist..

Need on vägagi julgustavad tulemused, kuid me ei puhka oma loorberitel; me oleme töis otsustavust hoida kurssi ja lüüa vähil silma siniseks.

Ma olen jõudnud järeldusele, et mu isa teadis, mida ta teeb kui ta valis vähemkäidud tee palju aastaid tagasi. Tema valik on teinud terve maailma jagu muutusi paljudele inimestele viimase neljakümne aasta jooksul. Kuidas täpselt näeb välja Oasis of Hope Hospitali raviprogramm? Kas olete uudishimulikud? Jätkake siis lugemist.

Peatükk 4

Hea meditsiin

2003. aastal kui kosmosesüstik Columbia purunes atmosfääri uuestisisenemisel tükkideks, siis vaatasin ma seda uudistesaadet, kuidas seal eredalt põlevad tükid lendasid üle terve taeva absoluutses õuduses. Kuid mis rabas mind kõige enam oli põhjuste otsimine. Tragöödiale järgnenud päevadel püstitasid erinevad NASA eksperdid terve väe jagu hüpoteese. Paljud asjad, mis võisid põhjustada hävingu, olid tegelikult väikesed keerukad süstiku tükid. Väikseimagi osakese tähtsus sai väga selgeks kõigile neile, kes seda lugu jälgisid.

Ma imestan, et kas me kunagi saaksime ette kujutada NASA inseneride ja mehhaanikute järgitavaid turvanõudeid. Kosmosesüstiku ehituseks läheb vaja miljoneid osakesi ja igalühel neist on kriitiline tähtsus. Ma olen kindel, et igaüht neist osadest on kontrollitud ja katsetatud läbi ja lõhki – alates kõige suuremast raamistiku tükist kuni kõige väiksema needini. Kui kõik peaks töötama õigesti, siis ei saa millestiki mööda vaadata.

Ja niisama on ka vähi lammutamisega. Kui tahetakse, et tervendamise protsess töötaks õieti, siis ei saa midagi jätta kahe silma vahele: ei keha, ei mõistust ega ka vaimu. See on siiani üks minu kahest peapostulaadist. Me peame nägema keha, mõistust ja vaimu kui kolme kriitilist osa tervendamise protsessis. Kui ignoreerida ühtki neist osakestest, siis võib see esile kutsuda hävingu.

Ka arstid peavad olema avatud alternatiividele kui konventsionaalne meditsiin üksinda ei paku lahendust. See on minu teine põhipostulaat. Kuidas need kaks põhipostulaati Oasis of Hope’s välja näevad? Heitkem neile pilk.

Kui arstiabi otsivad inimesed kuulevad sõna „alternatiivne“, siis kutsub see neil esile nägemuse mõnest hämarast isikust, kes müüb imeväega juukseid pähe kasvatavat toonikut mõne hobuvankri tagumisest otsast. On tõsi, et tänasel päeval on maailmas mõningaid küsitava tagapõhjaga „arste“, kui ka mõningaid kaheldava väärtusega „alternatiiv“-meditsiini harusid. Teravas kontrastis kahtlustäratavate operatsioonidega on Oasis of Hope’i meditsiinipersonalil tõeliselt muljetavaldavad mandaadid – mitmest maailma parimast meditsiiniasutusest. Iga meie meditsiinilise raviprogrammi tahk on metoodiline, täpne, teaduslikult kõlava põhjaga ja loomult võrdlev. Oasis of Hope on Ameerika Haiglate Liidu uhke liige ja naudib loode Mehhiko parima raviasutuse reputatsiooni.

Kuigi meie tähelepanu keskpunktiks on patsiendi täielik hool ja mitte lihtsalt haigus, ei ole me vähendanud meie meditsiinilist praktikat. Me kasutame kõike, mida kaasaegsel tehnoloogial on meile pakkuda, tegemaks kindlaks patsiendi tõelised füüsilised vajadused ja usume kindlalt ainult nende praktikate kasutamisse, mis toetuvad rangelt rahvusvahelistele standaritele. Oasis of Hope Haigla programm jaguneb kergesti viide ossa: uurimise- ja diagnostilised testid, keha vabastamine mürkidest, immuunsüsteemi stimuleerimine, kasvajavastaste ainete kasutamine ja elustiili ümberkujundamine.

Uurimine ja diagnostilised testid

Ma olen alati armastanud tennist. Alati, juba Borg-McEnroe vastuseisust alates olen ma seda mängu armastanud. Kui ma esimest korda seda mängisin, siis olin ma nagu enamik inimesi. Ma lõin pallile kõvasti pihta ja harva sattus ta sinna kuhu ma tahtsin teda lüüa. Minus olev konkurent tahtis paremaks saada, seega töötasin ma selle kallal. Mu mäng paranes teatud punktini, kuid seal oli ka piirkondi, kus paistis, et mu mäng ei lähe kunagi teatud tasemest kõrgemale. Siis läksin ma tennisetreeneri juurde.

Ma mäletan end astumas tenniseväljakule, olles valmis kargama edasi-tagasi ja laskma temal seletada mängu paremaid kohti. Selle asemel seadis ta üles filmikaamera ja me kulutasime kogu järgmise tunni sellele, et filmida mind löömas iga kujuteldava nurga alt. Kui tund oli möödas, pai ta kaamera kokku, raputas mu kätt ja kadus planeedilt terveks nädalaks.

Kui ta määras meie teise kokkusaamise minu pool kodus, jooksin ma mõõdulindiga õue ja tegin kindlaks, et siin sissesõiduteel ei ole mingit võimalust tennist mängida. Ta istus mu elutuppa, supsatas oma filmitud kasseti videomakki ja taasesitas iga aspekti minu tenniselöökidest, alates haardest kuni mu puusade pöördeni. Ma mõistsin, et ta hakkab valmistama oma juhiseid, mis sobiksid minu kui tennisemängija teatud teemadega. Ma ei ole kunagi olnud oma elus tšekki kirjutades sellest õnnelikum.

Kui arstid kõige esimest korda kohtuvat Oasises patsiendiga, siis pingutavad nad, et püüda leida üles kõik, mis võimalik, valmistades ette sobivat ravikulgu. Haigetel palutakse tuua kõik eelmiste ravide haiguslood. Nad peavad tooma kaasa kõik ravimite väljakirjutamise retseptid, laborianalüüside tulemused, röntgeni ülesvõtted, CT skänneeringud, MRI- ja radioloogilised raportid, millised kõik on tehtud alates algsest diagnoosimisest. Meditsiiniline tiim teostab siis võrdleva uuringu, tuvastamaks patsiendi seisundit ja kinnitamaks, et eelmine diagnoos oli õige. See uuring jaguneb neljaks: kliiniline haiguslugu, onkoloogiline eksamineerimine, terve seeria vere-ja uriiniproove ning radioloogiline uuring.

Korrektse kliinilise haigusloo kokkusaamine sisaldab endas palju enamat kui haiguslugude lihtsat kollektsiooni. Oasise arstid istuvad alati maha koos patsiendiga ja viivad läbi põhjaliku intervjuu selleks, et panna kokku kaugelt palju korralikum pilt kui seda suudaks teha üksi hunnik meditsiinilisi pabereid. Arstide seas liigub üks vana ütlus, mis ütleb: „kui te kuulate patsienti piisavalt kaua, siis ta ütleb teile täpipealt, mis tema haigust põhjustab”. Vanad ütlused saavad nendeks seepärast, et neis on olemas hea hulk tõde.

Selles intervjuus küsivad arstid haigelt tema perekonna haiguste ajaloo kohta, arstirohu allergiate kohta, üldise kehalise seisundi kohta ja samuti üldsie emotsionaalse seisundi kohta. Lisaks püüavad arstid otsustada, kas kusagil on mingeid põhjuseid patsiendi elustiilis, mis võiksid mõjutada tema tervist. Iga Oasise arst saab aru, et siit saab alguse eluline side arsti ja patsiendi vahel. Kui inimesed on haiged, siis tahavad nad teada, et neid kuulataks ja et nende mõtted ja tunded loevad.

Onkoloogiline eksam sarnaneb paljuski kehalisele uurimusele, kuid eesmärk on täiesti erinev. Oasise arste on välja õpetatud leidma üles erilisi vähiga seotud seisundeid. Arstid võtavad neid seisundeid arvesse ja otsivad ka muid asju, millest eelnevad arstid võivad olla mööda vaadanud.

Täielikke vere- ja uriinianalüüse teostatakse läbvi terve raviprotseduuri. Algselt kasutavad Oasise arstid neid teste selleks, et teha kindlaks kui hästi haige immuunsüsteem töötab ja kui hästi kriitilised organid toimivad, enne kui ravi hakatakse saama. Ravi edenedes võetakse kasvaja markeeringuid perioodiliselt, et teha kindlaks patsiendi reaktsiooni programmile.

Radioloogiline eksamineerimine kaasab endas mitmeid röntgeniläbivaatuseid, kompuuter domograafia skänneeringuid ja ultrahelisid. Meie arstid kasutavad neid teste selleks, et määrata kindlaks, kui kaugele on vähk arenenud. Samas tehakse neid teste ka teatud aja tagant patsiendi kohaloleku ajal. See võimaldab arstide tiimil hinnata, kas vähk areneb edasi või taandareneb. Jätkuvad testid aitavad samuti kindlaks teha võimalikke metastaase.

Kui kogu see diagnostiline informatsioon on kokku kogutud, siis lisatakse see patsiendi elektroonilisse toimikusse. Spetsialistide meeskond arutab haige juhtumit kaks korda nädalas toimuval meditsiininõukogu kogunemisel. Sellisel moel saab iga haige kasu erinevate arstide ühise grupi ekspertarvamustest, kes kõik toovad arutelule kaasa oma unikaalse väljaõppe ja erinevad kogemused. Just sellistel nõukogu kogunemistel kohaldatakse patsiendi raviprogrammi tema eriliste vajadustega. Igal järgneval kohtumisel vaatab arstide tiim üle uue diagnostilise informatsiooni, hindab ümber patsiendi juhtumi ja teeb vajalikud täpsustused.

See maal, nagu ma aru sain, oli Monet reaktsioon tööstuslikule revolutsioonile Prantsusmaal.  Astudes lähemale märkasin, et värv oli lõuendile määritud paksult ja jõhkralt. Maalija vastikustunne oli selles töös äratuntavalt ilmne. Ei ole mingi saladus, et meie tootmise ind on saastanud planeedi hirmuäratava määrani.

Igaüks puutub igapäevaselt kokku mürgiste ainetega. Mürgid on meie toidus, mida me sööme, vees, mida me joome ja õhus, mida me hingame. Paljud neist mürkidest on vähkitekitavad, st. nad mürgitavad keha sellisel moel, et muudavad ta vähile väga vastuvõtlikuks. Need vähitekitajad on olemas vaibas, seinavärvis, plastikutes ja samuti igas inimese poolt kunagi valmistatud materjalis.

Seega peavad meie kehad pidevalt taluma sõjapidamise stressi ja tegelema nende ainete kehast väljaviskamise ja kõrvaldamisega. Kuid vähihaigetel on see palju hullem. Nende kehad ei ole mitte ainult allutatud võitlusele vähitekitajatega, kuid paljud tavaravimid, mida nad peavad tarbima, ujutavad keha üle palju mürgistemate ainetega. Seepärast ongi Oasis of Hope’i raviprogrammi teine osa nii eluliselt tähtis.

Peale diagnostilist uurimust, alustab iga Oasise patsient tasast mürkidest vabastamsie programmi, mis on koostatud selleks, et vabastada keha paljudest sinna kogutud kahjulikest ainetest. See teenib kahte eesmärki. Esiteks aitab see kehal saada optimaalset kasu meie poolt pakutavatest teraapiatest. Teiseks aitab ta taastada immuunsüsteemi õiget funktsiooni.

Mürkide väljutamise protsess sisaldab veeni kaudu manustatavat C vitamiini, kaaliumit, immunomodulaatoreid, polariseeruvaid- ja küünisekujulisi aineid (kelaate). Nende ainete ühendatud efekti tulemusena tõugatakse ladestunud mürgid õrnalt kudedest välja otse vereringesse, kust keha saab neid siis efektiivselt elimineerida. Protsessi kuuluvad ka kohvi või tee klistiirid, et stimuleerida maksa toimet ja samuti jämesoole klistiirid, mis kergendab samuti seedeteede ummistusi ja edendab õiget mao talitlust. Kõik need asjad on elementaarsed selleks, et mürkide väljutamine saaks efektiivselt toimida. Tulemused on hämmastavad.

Kui mürkide väljutamine on lõpetatud, siis ütlevad patsiendid tihti, et nad tunnevad end paremini ja tugevamini, kui mitmete kuude kaupa varem. Oasise arstid teavad, et mida tugevam on keha ja mida paremini on ta varustatud, seda paremini on ta varustatud võitluseks vähi vastu.

Immuunsüsteemi stimuleerimine

Ma vaatasin hiljuti dokumentaalsarja allveediversantidest. Seriaalis jälgiti kandidaatide gruppi, kes läbisid julma treeningut ja testimise protsessi, mille see peab läbima, kes tahab saada allveediversandiks laevastikus. Ma ei ole kunagi näinud, et inimolevused oleks end allutanud sellisele füüsilisele karitusele, nagu need meghed seda tegid. Nad jooskid, kuni nad olid täiesi haiged... kuid selleks, et testist läbi saada, pidid nad veelgi enam jooksma. Nad ujusid kuni vesi tormas nende kopsudesse.... kuid nad pidid vee sealt välja sülitama ja lõpetama ilma igausuguse kõrvalise abita, et katse läbida. Nad jooksid äärmuslikus külmas ja siis rivistusid allveelaeva dekile oma mastipukis, värisedes hamamste plagisedes... kuid selleks, et edukalt katset läbida, pidid nad aina uuesti ja uuesti minema tagasi vette. Mehed, kes programmis läbi kukkusid, olid atleetliku kehaehitusega, innustunud ja vaprad. Neid mehi, kes läbisid katse, on raske kirjeldada. Nad on kõige karmimad võitlusmasinad terve planeet Maa peal ja parimad, keda on laevastikul välja pakkuda, ilma igasuguse kahtluseta. Kui ma läheksin sõtta, siis tahaksin oma poolele niisuguseid mehi. Kas ka teie tahaksite? 

Tegelikkuses on vähi lammutamine sõda. Lahinguväli on meie sees, seepärast ongi Oasise meditsiinilise ravi kolmas osa kriitiline. Kui keha on haaratud sõtta, siis peab ta olema samuti valmis, nagu need allveediversandid. Oasise immuno­teraapia programm valmistab keha ette sisemiseks lahinguks. Ta annab kehale kõik elulised ressursid, mida keha vajab immuunsüsteemi tugevdamiseks. Immunoteraapia programm koosneb kolmest osast: mahla teraapia, toitumise teraapia ja vita­miinide/mineraalide/ensüümide (VME) teraapia.

Mahlateraapia kosneb lihtsalt päevasest orgaaniliste mahlade tarbimisest – enamikus porgandi- ja rohelised mahlad. Oasise arstid määravad esmalt mahla režiimi, et väljutada mürgid kehast ja seejärel täiustavad seda, et immuunsüsteemi võimendada. Haigla kasutab sertifitseeritud orgaaniliselt kasvatatud aedvilju, millised on mürgivabalt kasvatatud ja mis on laetud kõigi vitamiinide, mineraalide ja fotokemikaalidega, milliseid keha vajab enda parandamiseks.

Üks paremaid tervendamise ressursside kehale edastamise vorme on toit. Kahjuks on tüüpiline patsient kalduv standardsele ameerika diiedile (SAD). See ei peaks olema šokiks kellelegi, et see dieet on vaene kiudainete ja rikas rasva, valge jahu, suhkru, säilitusainete, kolesterooli, putukamürkide, antibiootikumide ja hormoonide poolest. Kõik need asjad takistavad immuunsüsteemil õieti töötamast.

Oasis of Hope haiglas naudivad patsiendid toitaineküllaseid puuvilju ja aedvilju, mis tugevdavad immuunsüsteemi. Need toidud on orgaaniliselt kasvatatud ja vabad säilitusainetest, putukamürkidest ja antibiootikumidest, mis võivad immuunsüsteemi alla suruda.

Lisaks on Oasis of Hope’i dieet rikas kiudainetest, mis aitavad kaasa mao tegevusele ja jääkide eemaldamisele. Ja lõpuks – meie toit on väga maitsev!

Maitsvad ja toitvad toidud ei ole eraldiolev Oasise programmi osa. Toidud on fundamentaalsed asjad. Põhjus, miks me kasutame toite ravimina seisneb sellest, et toitained toidus on palju enam bioloogiliselt saadaval kui ravimitesse ja toidulisanditesse pakitud toitained. See tähendab, et keha saab töödelda toitaineid palju efektiivsemalt ja kasutada neid organismi töös palju kiiremini. See aga ei käi paljude turul olevate vitamiinitoodete kohta tänasel päeval. 

Kuigi on tõsi, et mahlad ja toidud on parimad esmaste toitainete allikad, mida immuunsüsteem  vajab optimaalsel tasemel töötamiseks,  usun ma siiski kindlalt, et neid teraapiaid on vaja toetada vitamiinide, mineraalide ja ensüümidega. Orgaanilised mahlad ja toidud võivad pakkuda adekvaatset toitumist tervele inimesele, kuid see, kelle immuunsüsteem on saanud kannatada, vajab rohkemaid allikaid kui dieet seda üksi anda suudab.  Seepärast ongi Oasise VME teraapia viimaseks tükiks immunoteraapia programmis.

Oasises kasutatavad vitamiinide ja mineraalide segud annavad võimsaid antioksüdante, mis on tegevad mürkide väljutamise protsessis. Oasise patsiendid võtavad samuti suu kaudu toidulisandeid, mis annavad samuti lisaks paljusid antioksüdante ja fütokemikaale, milliseid immuunsüsteem vajab, võitlemaks efektiivselt haigusega.  Nende kolme teraapia kombinatsioon võib immuunsüsteemi ümber kujundada uskumatuks võitlemise masinaks. Kuues peatükk seletab sügavamalt lahti immunoteraapiat.

Vähivastaste ainete kohaldamine

Kui te taipate midagi hokist kui spordialast, siis tea teate kahtlemata, et NHL on viimase kahekümne aasta jooksul kahtlemata märgatavalt muutunud. Pidev välismaiste mängumeeste sissevool on suurendanud kiirust ja osavust, millega mänge mängitakse. Mängijad, nagu Sergei Fjodorov, Peter Forsberg ja Teemu Selanne aidanud viia väravate viskamise uutele kõrgustele. Kuid ikkagi on igas meeskonnas keegi mängija, kelle töö on sama vana kui see liiga ise – see on „musta töö tegija“, ehk kubjas.

Igal meeskonnal on mängija, kelle tööks on võtmemängijate kaitsmine vastasmängijate rünnakute tagajärjel vigasaamiste eest. 1980l uisutas Wayne Gretzky hirmuäratava Marty McSorley varjus. Kui vastasmängija lõi Gretzkyt liiga tugevasti, siis hüppas McSorley jääle ja saatis sõnumi. Sõnum tavaliselt seisnes kinnaste käest viskamist ja lühikest, kuid meeldejäävat löökideseeriat  vastu pead. Selline „musta töö tegija“ on võitva hokimeeskonna vajalik komponent.

Vähivastased ained on iga efektiivse vähivastase raviprogrammi kupjad ehk „musta töö tegijad“. Kahjuks ei parane paljud patsiendid kui nad valivad kirurgia, keemia- või kiiritusravi  oma vähivastaseks aineks. See ei juhtu mitte seepärast, et neil teraapiatel ei õnnestu vähkkasvajaid hävitada. Nad hävitavad vähkkasvajaid efektiivselt paljudel juhtudel. Probleem seisneb aga selles, et nad ei tee midagi, et aidata keha immuunsüsteemi. Tegelikult suruvad need teraapiad immuunsüsteemi alla, muutes seeläbi pikaajalise taastumise väga keeruliseks.

See Oasis of Hope’i meditsiinilise raviprogrammi valdkond on palju efektiivsem kahel põhjusel.

Esiteks on Oasise uurimistiim kasutusele võtnud mitmeid kasvajavastaseid aineid, mis on sama efektiivsed, kuid on looduslikud ja ei too kaasa negatiivseid kõrvalnähte. Paljud haiged, kes ei saanud enam abi keemiaravi kaudu, said seda neilt looduslikelt vähitapjatelt. Teiseks toetab meie programm kasvajavastaste ainete kasutust koos mürkide väljutamise ja immunoteraapia poolse toetusega. Patsiendile tulenev kasu seisneb siin selles, et see võrdlev lähenemine vähendab suuresti vähiraviga seotud negatiivseid kõrvalnähte. Enamikus vähikeskustes kannatavad patsiendid ravi tõttu, kuid Oasises tunnevad nad end vägagi hästi ja säilitavad positiivset eluhoiakut.

Elustiili ümberkujundamine

Samal ajal kui patsiendid end Oasises ravivad, alustam me nende harimist selles osas, kuidas eldada tervislikku elu kui nad jälle koju jõuavad ja kuidas ise ravi jätkata. Oasise arstid ja õed töötavad patsientide ja nende armastatud lähedastega, õpetades neile, kuidas iseseisvalt teraapiaid läbi viia ja ravimeid manustada. See on patsientidele hästi kulusid säästev viis, kuidas jätkata iseseisvalt ravi pikema aja vältel.

Oma paljude aastate kogemuste põhjal Oasis of Hope Hospitalis olen ma pannud tähele, et kõige paremaid tulemusi saavad  need patsiendid, kes pühendavad end tõeliselt sellele programmile, need, kel on distsipliini ja soovi jääda ettekirjutatud ravi juurde. Traagiline viga on paljude patsientide puhul see, et nad hülgavad ravi kui nad tunnevad end paremini või kui nad kogevad vähi taandumist. Need, kes jätkavad ravi, jäävad etteantud toitumisprogrammi juurde ja võtavad lisaks ette järelravi programmi, saavutavad parimaid tulemusi. 

Seepärast on haigla juhtkond arendanud välja patsientidele mõeldud pogrammi, kus nad peaksid tulema tagasi iga kuue kuu pärast, et teha kahepäevane järelravi visiit oma raviarstile, ilma igasuguse tasuta.  Järelravi programm kestab viis täis aastat ilma ühegi lisatasuta patsiendile.  Neil järelravi visiitidel vaatlevad kõik arstid patsiendi progressi ja teevad tema kodusesse hooldusravisse vajalikke täiustusi, mis vastaksid paremini patsiendi tervishoiu vajadustele. Ma usun, et ka aeg-ajalt ette võetud telefonikõned patsientidele on olnud eluliselt vajalikud, sest inimesed vajavad julgustamist ja tahavad teada, et nende arst tõepoolest hoolib neist.

Ma julgustan igat patsienti jääma täielikult meie poolt ettekirjutatud teraapiate juurde ja võtta omaks elustiili muutused, mida me Oasises soovitame. Ma usun, et patsiendi pühendumus ravile on ainus kõigetähtsam tegur, mis otsustab ravi efektiivsuse. Seepärast on see viimane Oasise meditsiinilise raviprogrammi osa samamoodi eluliselt tähtis, kui teisedki.  

Peatükk 5

Tähelepanu alla sattuma

Mu naine kaldub liialdama. Ma tean seda kogemusest, mille ma sain meie abielu algaastatel. Ma olin all köögis, tuhlates ringi midagi hamba alla otsides, kui ma kuulsin verd tarretamapanevat karjet meie magamistoast. Ma tormasin trepi jalamile ja hüüdsin üles: „Mis juhtus?“

“Tule kähku ülesse – siin on üks putukas öökapi kõrval!“, vastas ta. Ma pööritasin silmi ja asusin trepist üles ronima.

Ma mäletan lugematuid kordi, mil me olime vennaga lastena kahekesi putukatega mänginud. Me panime erinevat liiki putukad purki ja vaatasime kuidas nad võitlesid üksteisega: vapsik kimalasega, palvetajaritsik jaanimardikaga jne. “Mis putukas see on?”, hüüdsin ma kõva häälega.

“See on suur ämblik – peaaegu mu käe suurune!“ vastas ta kui ma kohale jõudsin. Nüüd olin ma mures, sest tarantli pesitsemine mu magamistoas ei olnud kuigi meeldiv uudis. Kõige esmalt on nad palju kiiremad kui inimesed võivad ette kujutada. Samuti on neil hambad. Mulle ei meeldi hammastega putukad. Siis, kui sa nad veel laiaks litsud - kui suure segaduse see endaga kaasa toob.

Ma läksin hallist otse magamistuppa. Ma naine oli ruumi kaugemas otsas, kummardades turvaliselt enda püstitatud kahest toolist ehitatud barjäri taha. Kui ta oleks saandu kummutit liigutada, siis oleks ta ka seda kasutanud. Libistasin oma kingad jalast ja otsustasin, et sel asjal oli tõsi taga, et põhjustada tõsist kahju. “Kus ta on?” Küsisin mina.

Ta osutas väriseva käega voodi kaugemas nurgas asuva öökapi suunas: „Ta ronis mööda seina alla, sinna taha“. Astusin kikivarvul ümber voodi, sammudes mööda päevateki serva, et ämblik ei kuuleks mu tulekut ja ei otsustaks rünnata küljepealt. Liikudes umbes millimeeter minutis piilusin ma öökapi taha.

“Kas sa näed seda seal?” kisendas mu naine. Ma raputasin pead. Seinal ei olnud midagi peale mu pöidlaküüne suuruse ritsika. “Seda ei ole praegu siin”, vastasin am õlgu kehitades. Mu naine oli vahepeal tulnud välja oma mööblist ehitatud kindluse tagant, astus lähemale ja heitis pilgu öökapi taha.

“Seal see on!” kiljatas ta ja jooksis toast välja. Mul võttis minut aega, enne kui ma aru sain, et tilluke ritsikas, kes puhkas põrandaliistul, oli tegelikult mu naise kujutluses inimsööja ämblik. Mul ei olnud olukorra lahendamisega mingit probleemi.

Mida ma sellest olukorras teada sain, oli see, et ettekujutlus tähendab kõike. Minu naise kogemus putukatega seoses oli erinev. See oli pannud ta uskuma, et putukad on suured, inetud ja näljased vere järele. Minu kogemus võimaldas mul mõista, et putukad on rahulikud, kui neil just hambaid pole. Ettekujutlus tähendab kõike. 

Selle lihtsa tõe mõistmine paneb meid tegema terveid seeriaid diagnostilisi katseid ja viima Oasis of Hope Hospitali tulnud patsientidega läbi põhjaliku intervjuu. Arsti diagnoosi kujundab tihti ettekujutlus. Sarnaselt, nagu õnnetusjuhtumi tunnistajad annavad tunnistusi selle kohta erinevalt, moonutab arsti professionaalne perspektiiv pandavat diagnoosi.

Esiteks tahame me kontrollida, kas patsiendile antud diagnoos oli õige. Uskuge või mitte, kuid me oleme keeldunud ravimast mitut patsienti, sest edasised uuringud näitasid, et neil üleüldse ei olegi vähki. Tihedamini aitavad meie diagnostilised testid katta ennustatavad ebatäpsused, nagu kindlaks tehtud vähi tüüp ja vähi edasiarenemise ulatus. Teiseks tahame me mõõta vähi edasiarenemise kiirust. Tihti võrdleme me testi tulemusi aja jooksul uuesti. Võrdlus aitab meil kindlaks määrata eelneva ravi efektiivsust. Näiteks on maikuus patsiendi kasvaja suuruseks mõõdetud kolm sentimeetrit. Kui võrdlev uurimus näitab, et kasvaja suuruseks mõõdeti aprillis 1 cm, siis me teame, et vahepeal on kasvaja kasvanud ja ei ole eelnevale ravile reageerinud.

Kolmandaks tahame me paika panna oma etaloni, et kindlaks määrata meie enda raviprogrammide efektiivsust. Kui me määrame ravi ja kasutame seejärel viite allikana erinevate vähikeskuste testide tulemusi, koos meie endi labori töö tulemustega, siis on analüüside tulemused kindlasti vägagi ebatäpsed.  Tegelikult ei ole midagi ebaharilikku selles, et erinevates kohtades tehtud testide tulemused erinevad suuresti, sest ka labori tingimused, testitavad materjalid ja testimise tehnikad on erinevad. Erinevate laborite tulemuste võrdluse praktika võib luua tõesti  olukorra, kus õunu võrreldakse apelsinidega.

Lõpuks tahame me interpreteerida diagnostiliste testide tulemusi meie perspektiivist lähtudes. Oasis of Hope’i arstid ei käsitle vähki ületamatu takistusena.  Meie edu keha, mõistuse ja vaimu täieliku hoole lähenemisega on kujundanud palju lootusrikkama vaatenurga. Lisage sellele edu, mida me oleme näinud alternatiivsetes ravimeetodites ja meie perspektiiv muutub veelgi säravamaks.

Meid ei valitse jäik meditsiiniline kogukond, kes ei soovi hüljata ebainimlikke ja ebaefektiivseid raviviise. Teised arstid on. Meid ei suru tagant hiiglaslikud farmaatsiakorporatsioonid, millised on vaid huvitatud kasuminäitajate üleskruvimisest. Teised arstid on. Meid ei sandista aastatepikkune ebaõnnestumine ja pidevalt kasvav suremuse tase. Teisi arste aga küll. Ei ole siis ka mingi ime, et paljud peavoolu arstid panevad siinjuures lootusetuid diagnoose. Nende kogemus on heitnud lootusetuse varju nende endi perspektiivile.

Meie kogemus ei ole sama. Meie perspektiiv ehk vaatenurk ei ole sama. Lootus on olemas. Tee on olemas. Las ma räägin teile järgmises peatükis, kust algab tee tervise juurde.

Peatükk 6

Loomulik kaitsesüsteem

Ma kasvasin üles National Geographic’u televisooni dokumentaalsarjade peal. Kas nad polnud  siis mitte parimad? Ma mäletan, kuidas ma vaatasin Aafrika savannidest tehtud dokumentaal seriaali. Siiani tunnen ma kahju väikestest vaestest antiloopidest, kes läksid hingusele kui gepard, raevukas ja oskuslik kiskja, tegi seda, milleks ta oli sündinud. On väga hämmastav, kuidas see süütavalt kiire kasslane võib omada sellist kannatlikkust. Ta võib lamada oodates merevaigukarva kõrge rohu sees. Ta vaatab vaikuses, oodates vaid täiuslikku hetke. Kui üks väike antiloop jääb teistest maha, siis gepard ründab.

Vähk on teiste nõrkusi ärakasutav haigus. Kui tingimused on õiged, võib iga kehasolev rakk muteeruda. Mutatsioonid toimuvad DNA sees. Kasvajarakud arenevad meil välja igapäevaselt, kuid nad hävitatakse või programmeeritakse uuesti ümber normaalseteks rakkudeks keha loomuliku kaitsesüsteemi poolt kui kõik on korras. Oma algses olekus on inimkeha kui tugev kindlus, mis on loodud nii, et ta suudab tõrjuda tagasi hirmuäratavat hulka igapäevaseid rünnakuid. Iga arst, kes räägib, et keha kaitsevõime korrashoidmine ei ole kõige kõrgem prioriteet, tuleks jätta ilma oma praktikumi litsentsist. Vähk lamab ooteasendis, oodates ükskõik, millist tüüpi keha kaitsesüsteemide kokkukukkumist. Kui talle antakse võimalus, siis algab rakkude muteerumine pihta ja pahaloomulised rakud alustavad paljunemisprotsessi kontrollimatul ja peatumatul kiirusel. See ongi see, mida vähk endast kujutab. See on alati geneetiliste ebakõlade tulemus, mis on päritud või esile kutsutud negatiivsete stressifaktorite poolt. Kas me peaksime kartma DNA fragmenteerumise ja rakkude muteerumise võimalust? Ei. Me peaksime pühendama end immuunsüsteemi toimimise hoidmisele.

Heitkem lähemalt pilk sellele, kuidas immuunsüsteem töötab, ennetades muteerunud rakkude vohamist. Immuunsüsteem on üles ehitatud organitest ja rakkudest, millised moodustavad meeskonna, mis kaitseb keha väliste, kahjulikkudena mõjuda võivate ainete eest. Teatud rakud on võimelised eristama normaalseid ja ebanormaalseid rakke. Kui ebanormaalne rakk on avastatud, siis otsivad need targad rakud sellised üles ja hävitavad nad. On palju erinevat tüüpi rakke, mis moodustavad immuunsüsteemi, kaasa arvatud monotsüüdid, makrofaagid ja neutrofiilid. Erilised rakud, millised võitlevad vähiga, kuuluvad lümfotsüütide gruppi, mis on üht tüüpi valged verelibled, koos B-, T- ja Loomulike Tapjarakkudega.

T rakud klammerduvad otse vähirakkudesse ja ründavad neid. Nad on võimelised end taastootma, kloonides end otse ebanormaalse raku asukohas. Samuti on neil üks teine tähtis ülesanne – nad teevad „sõjakisa“ ja kutsuvad tegevusse Loomulikud Tapjarakud (LT). Loomulikud Tapjarakud on väikesed keemiavabrikud, millised toodavad väga võimsaid aineid, mis kiinituvad iga kehale võõra asja külge ja hävitavad selle. Kui T ja LT rakud lõpetavad vähirakkude hävitamise, siis absorbeerivad makrofaagid ja fagotsüüdid surnud rakud ja viivad nad elimineerimisele.  Just siin on tähtis teha kindlaks, et lümfisüsteem, maks, neerud, kopsud ja sisikond töötaksid samuti hästi. 

Õieti töötav immuunsüsteem on kõige õigem tee vähiennetamisel, kuid on ka vajalik peale ravi vähi uuestitekkimine ära hoida. Enamike konventsionaalsete teraapiate, eriti just keemiaraviga, on probleem selles, et see tapab valgeid vereliblesid (valgeid vererakke). Pikaajalisel vähiravil on adekvaatse koguse valgete vererakkude olemasolu asendamatu.  Ma leidsin, et kui isik saab keemiaravi, siis on tal vaja tarvitada looduslikku preparaati nimega AHCC, mis kaitseb vererakkude arvulist tasakaalu. Räägin AHCC teemal kaheksandas peatükis.

Ja ikkagi on keha loomuliku kaitsemehanismi tugevdamine kõrgeim prioriteet võitluses selle haiguse vastu. Midagi ei tohiks seda eesmärki ohustada. 

Vähk põhjustab süsteemi väärtalitust. Kasvajad on lihtsalt palju suurema probleemi sümptomid. Ma usun samuti, et konventsionaalsel meditsiinil nurjub ka edaspidi võitlus vähi vastu, sest ta ei ole jõudnud arusaamisele, kuidas ebanormaalsed rakud toimivad. DNA uurimus ei ole siiani suutnud paljastada seda müsteeriumit. Nii kaua kuni arstid keskenduvad kasvajale kui algallikale, on nad piiratud “esmaabiplaastri” lähenemisega vähiravile. Nende pingutused selle haiguse peatamisel ebaõnnestuvad jätkuvalt. Arstid peavad tunnustama erinevat perspektiivi. Nad peavad kasvajat nägema kui punast ohulippu. Nad peavad otsustama, mida keha vajab oma loomulike kaitsesüsteemide taastamiseks ja muundunud rakkude ümberprogrammeerimiseks.

Võtkem hetk aega, et panna paika minu poolt siin esitatud kontseptsioonid. Tänapäeval seisneb enamiku ravi läbikukkumine selles, et nad ründavad vaid kasvajaid. Kuid kasvajad on vähi sümptomiteks. Ei ole kahtlust, et efektiivne programm peaks peatama või ümber pöörama kasvajate edasiarenemise, kuid sellest ei piisa, et vältida vähkkasvaja kordumist. Immuunsüsteemi poole peab samuti suunama oma tegevused, sest allasurutud immuunsüsteem jätab ukse vähi raevukaks tagasitulekuks ukse pärani lahti. Kuid see ei ole ikkagi veel piisav. Immuunpuudulikkus annab vähile võimaluse areneda, kuid see ei ole vähi põhjus. 

On tähtis kindlaks teha, mis keha ja selle immuunsüsteemi rõhub. Neid stressitekitajaid võib olla üle kümne tuhande – seega võib olla võimatu patsiendi vähi põhjust kindlaks teha. Samuti võib olla tuhandeid tundmatuid asja edaspidi keerulisemaks tegevaid põhjuseid. Mida me teame on see, et negatiivsed stressitekitajad genereerivad hävitava toimega hapniku vabu radikaale, mis destabiliseerivad normaalseid rakke. Patsient ja arst peavad pähe panema oma detektiivimütsid, tegemaks vähemasti kindlaks silmatorkavad stressitekitajad, mida saab patsiendi elustiilist kõrvaldada. Enamuses juhtudest peab patsient need ise välja selgitama, sest see võtab palju aega ja mõtlemist, sest tavaliselt on patsiendil arstiga veedetud aeg selleks ebapiisav. Ma esitaksin siinkohal nimekirja stressitekitajatest, mida saab vähiga seostada.  See on vaid selleks, et aidata teil mõelda sellest kontseptsioonist. Seda ei saa mingil juhul lugeda võrdlevaks. Sest näiteks juba keemiatööstus on välja selgitanud üle 30 000 vähkitekitava aine. Ei ole võimalik tervet nimekirja teie ette tuua. Kuid võtke järgnevat kui oma elustiili ja ümbruse parandamise motivaatorit.

I. Toitumine ja toitumisega seotud faktorid

(esindab 60% ja 40% kõigist vähkidest naistel ja meestel vastavalt)

• Rasva tarbimine

• Kõrge loomse valgukoguse tarbimine

• Suitsutatud toidud

• Soolatud toidud

• Praetud, grillitud ja šašlõkina tarbitud liha, kana või kala

• Toidus leiduvad putukamürgid

• Toidule lisetud ained

• Alkohol

• Kõrge kofeiini tarbimise tase

II. Suitsetamine

(See on ainus peamine vähitekke põhjus 30% surmajuhtude juures)

III. Looduskeskkonna mürgisus

• lõhnavad keemilised tööstusjäätmed

• aias kasutatavad putukamürgid

• umbrohumürgid

• saastunud muld, vesi, õhk

• asbest

• Siseruumide saastatus (aurud ja suits, mis tekivad asjade puhastamisel; värvid, hobidega seonduv, radoon, teiste seas)

• Kloreeritud joogivesi

V. Keskkonnast lähtuv radioaktiivne kiirgus

• Elektromagneetilised väljad

• Tuumaenergia

• UV kiirgus (päikese kiirgus)

V. Stress psüholoogilised tegurid

• Depressioon

• Stress

VI. Geneetilised mõjurid

• BRCA1

• BRCA2

VII. Viirused

• Hepatiit B viirus

• Herpes simplex 2

• CMV (Tsütomegaloviirus)

Nagu ma ütlesin, võib nimekiri olla lõputu. Pidades silmas, et me oleme igapäevaselt kontaktis kümnete tuhandete vähkitekitavate ainetega, on ime, et igaüks ei saagi vähki. Kui pidada silmas kõiki erinevaid asju, mis vähki tekitavad, õigesti toimivat immuunsüsteemi ja püüdes tegelikult vähki ümber pöörata, siis saab sealjuures väga selgeks, et kõikeravivat maagilist hõbekuuli ei ole tegelikult olemas. On vaid reaalne kaasata patsient aeglasse vähi taandarendamise protsessi.

Peatükk 7

Puhastusmaja

Üks mu lemmikasju, mida ma õhtupoolikuti teen, on „Iron Chef“ show vaatamine Food Network’is. Kui te seda kunagi näinud ei ole, siis te ka ei tea, millest te ilma olete jäänud. See show on midagi nagu Home Run Derby, WWF’i ja iluuisutamise vahepealset. Iron Chef asetab kaks maailmakuulsat peakokka teineteise vastu võitlusareenile, peaaegu samuti nagu Home Run Derby on kasutanud parimaid pesapalli viskajaid üksteise vastas. Peakokad lobisevad enne võistlust, selle ajal ja ka peale seda, just nagu steroide täis süstitud maadlejad WWF’s. Kahe peakoka artistlikke oskusi hindab kohtunike žürii, peaaegu nagu ilusuisutamises. Milline kontseptsioon?

Mis mulle selle show juures kõige enam muljet avaldab, on see, kui puhtana nad oma töökohta hoiavad – isegi keset võistluse möllu. Ma võin sellise mõtlemise malliga samastuda. Ma ei suudaks isegi mõelda söögitegemisest enne kui mustad toidunõud eelmistest söögikordadest on asetatud nõudepesumasinasse ja toiduvalmistamise koht on laitmatult puhas. Ma ei saa selgelt mõelda, kui ma peaksin töötama pesemata nõude hunniku vahel. Kui töökoht on puhas ja korrastatud, siis olen ma parimas hoos. Täpselt sama saab öelda keha kohta. Keha omab hämmastavaid enesetervendamise mehhanisme, kuid tasakaalustamata ja must töökeskkond takistab tihti neid andeid. Kui me oma elu elame, siis imeb keha endasse uskumatul hulgal keskkonnast- ja toidust pärit mürkaineid. Keha töötab kõvasti, et neid mürke välja visata ja sisemist töökohta puhtana hoida. Kahjuks ei võimalda meie toitumis- ja eluviisi valikud tihti kehal hakkama saada mürkide sissevooluga. Seeläbi peab keha sisekeskkond taluma nende ainete esiletõusu ja tema enesetervendamisvõime on kahjustatud. Seepärast on võrdlevas vähiravi programmis üks esimesi samme sisemise töökoha puhastamine.

Oasis of Hope’s pakume me kõigile meie patsientidele šelaat teraapiat (mürkide ja raskemetallide sidumine) , kasutades sünteetilist aminohapet, mille nimi on etüleen diamiin tetraatsetüülhape (EDTA), silamariini ja C vitamiini. Me lisame haigla diiedile toidud, millel on võimas mürke väljutav toime.  Lõpuks soovitame me kõigil patsientidel konsulteerida artsiga, kes viljeleb bioloogilist hambaravi.

Sõna šelaat tuleneb kreeka keelsest sõnatüvest šele, mis tähendab „siduma“. Kontseptsioon on siin suhteliselt lihtne. Šelaatravi koosneb teatud aine kehasse viimisest, mis seob end kahjuliku ainete külge ja tõmbab need kehast välja. See on äärmiselt turvaline ja efektiivne mürgiste ainete kehast eemaldamise meetod.

EDTA on sünteetiline aminohape, mis on seotud šelaatraviga. Meie kehad ladustavad tihti tervet hulka kahjulikke metalle, nagu seatina, rauda, vaske, kaadmiumi, alumiiniumit ja kaltsiumit. Ütlematagi selge, et nende ainete kohalolek saastab sisemist töökohta ja takistab keha enesetervendamisvõimel toimida. Kui EDTA’d veeni kaudu sisse viia, siis seob ta end veres olevate mürgiste metallide külge.1 See omakorda muudab keha jaoks kergemaks neid neerude kaudu välja uhada. 

Šelaatravi kasutati esmakordselt koos EDTA-ga USAs 1950. aastal, kui raviti pliimürgituse all kannatavaid Michingani patareitehase töötajaid.2 Ravi oli väga tulemusrikas, sest EDTA on eriliselt sobiv raua ja vase eemaldamiseks, mis on võimsad lipiidide peroksüdatsiooni ja vabade radikaalide tekke katalüsaatorid.  Šelaatravi on efektiivne vahend keha mürkidest vabastamises ja degeneratiivsete haiguste kahjutegemise vähendamises. 3

Teine šelaatravis kasutatav aine on silyma­rin, mida leitakse piimaohaka seemnetes. Silymarin on tegelikult haigustega võitlevate ainete – flavonoidide -  kogum .4

Piimaohakat on meditsiinis kasutatud enam kui 2000 aastat, eriti kui maksa kaitsevahendit.

Silymarini on kasutatud kliiniliselt erinevate seisundite raviks. Nende seas toksiline hepatiit, viiruslik hepatiit, maksatsirroos, isheemia kahjustus ja kiiritustõbi. Arstid imestavad silymarini anti-oksüdantsete, lipiid-peroksüdatsiooni vastase, antifibrotiisvete, põletikuvastaste, immunomodulatiivsete ja maksa taastavate effektide üle.5 Ma seletaksin siinkohal kahte neist lähemalt.

Mitmed uuringud on näidanud, et silymarin on hämmastavalt võimas antioksüdant. Ta on võimeline hävitama nii vabu radikaale kui ka reaktiivseid hapniku liike – aineid, mis põhjustavad rakkudele märkimisväärset hävingut. Seeläbi väheneb nende ainete rakkudele tehtav kahju. Tervemad rakud on palju enam võimelised end nende ainete eest kaitsma. Seega on silymarinil kahekordne effekt. Esimene on kahjutoovate ainete hävitamine, mille tulemuseks on tervemad rakud. Teiseks efektiks on rakulise kaitsemasinavärgi täiustamine, mille tulemusena hävitatakse veelgi kahjulikumad ained.6 Lisaks kaitseb see antioksüdantne omandus maksa, kõhunääret, neere, punaseid vereliblesid ja trombotsüüte alkoholi, süsinik-tetrakloriidi, külma isheemia, tööstuslike mürkide ja ravimürkide eest.7

Silymarin aitab samuti ümberkorraldada maksarakke, et hoida ära mürkide sissetungimist organisse ja aitab samuti kaasa maksa taastumisvõimele, aidates kaasa uute rakkude tekkimisele.8 Maks on üks keha kõige võimsamaid puhastusvahendeid. Mida tervem on maks, seda efektiivsemalt saab keha ise end mürkidest vabastada. Uurijad on leidnud, et silymarin suurendab võimsa antioksüdandi - maksa glutatiooni kogust, mis aitab reguleerida maksarakkudest mürkide eemaldamist.9 Glutatiooni peetakse kõige tähtsamaks aineks, mida keha omab, et võidelda keemiliselt tekkinud mürgitustega.

Veelgi enam – silymarin on suuresti vaba kõrvalnähtudest, isegi suurtes kogustes. Ta on üks kõige turvalisemaid ja üks kõige efektiivsemaid, mida me võime kasutada oma sisekeskkonna puhastamisel ja milega me saame varustada keha, et ta saaks end ise tervendada.

Raviprogramm, mis ei paku silymarini, võtab patsiendilt ära võimsa relva haiguse vastu.

Teine šelaataine, mida me oleme aastaid oma ravis kasutanud, on C vitamiin. Aasdtaid on arstid teadnud, et C vitamiin kaitseb keha erinevate saasteainete vastu.10 Olles ise mürke eemaldavaks aineks ühineb C vitamiin teatud kehasolevate mürkidega ja hävitab neid.11 Uurimistulemused ütlevad meile, et C vitamiin on eriti hea õhu kaudu omastatud mürkide - nagu näiteks sigareti suits, elimineerimisel. Mõned laborikatsed on näidanud, et sigaretisuitsu poolt põhjustatud valgu ja lipiidide hävingut on võimalik ümber muuta kui inimene kõrvaldab mõju allika ning läbib C vitamiini ravikuuri.12

Teised uurimuised näitavad, et C vitamiin võib kaitsta kudesid mõningate mürgiste kemikaalide ja raskemetallide hävitava mõju eest. Üks uurimus võrdles C vitamiini šelaat toimet EDTA omaga ja leidis, et neil on võrdne toime plii suhtes.13 EDTA, silymarini, ja C vitamiini kombineeritud kasutamine šelaatravis annab õrna, kuid läbinisti toimiva keha sisemise töökoha mürkidest puhastamise tulemuse. Pidage meeles, et töökoha puhastamine võimaldab kehal toimida täisvõimsusel.

Iga raviprogramm, milline ei püüa varustada keha haiguse alistamiseks vajalikuga, on puudulik oma lähenemises.

Kas olete kunagi näinud kõrgekvaliteetse bensiini reklaame? Iga kompanii tahab avaldada teile muljet, pannes teie autosse õiget kütust. Hästi – aga toit on kütus kehale. Kui me tahame haigusega võitlemiseks keha mürkidest puhastada, siis peame sinna sisse panema õiget sorti kütust. Meie ümber on palju toitaineid, millised on külluslikud antioksüdantide ja teiste mürkeväljutavate ainete allikad.

Oa­sis of Hope’s oleme me igale patsiendile pakutavad toidud lisanud samuti haigla toidusedelisse. Ma räägin mõnest neist terviklikust toiduainest ja looduslikust ainest järgmises peatükis.

Nagu ma juba varem mainisin, oleme me iga päev avatud tervele väele mürkainetele – hingatava õhu-, söödava toidu- ja joodava vee kaudu. Kuid on olemas mitmeid mürgiste ainete allikaid, millest enamik inimesi ei ole kahjuks üldse teadlikud. Võtkem näiteks teie hambad. Kas teie suus on mõni plomm, sild või osake? Kas teil on kunagi tehtud hambajuure kanalit?

Ainult vähesed vähispetsialistid on tulnud sellele, et vaadata patsiendi suhu. Onkoloogid peavad olema teadlikud sidemest vähi ja plommides oleva elavhõbeda, kui ka teiste hambaarsti praktikas kasutatavate vähkitekitavate materjalide vahel näiteks. Uskuge või mitte, enamik onkolooge ei hooli tänapäeval oma patsientide hammastega tehtud tööst ja enamik hambaarste jätkab endiselt plommide, sildade ja osakeste puhul mürgiste materjalide kasutamist.

Maailmakuulus hambaarst ja immunoloog Dr. Hal Huggins on aidanud mul aru saada bioloogilisest hambaravist. See ei tähenda lihtsalt mürgiste plommide eemaldamist. Kogu praktika on samuti seotud mittetoksiliste ainete leidmisega, mis oleksid sobivad igale patsiendile. Teine art, Dr. Thomas Levy arendas välja efektiivsed laboritestid, määramaks kindlaks, millisedmaterjalid on ja millised ei ole sobivad patisendile.  

Oasises töötame me koos hambaarst Dr. Ezekiel Lagosega, kes on töötanud koos Dr. Hugginsi ja Dr. Levyga. Dr. Lagos on viljelenud bioloogilist hambaarsti praktikat palju aastaid. Tema programmid on võrdlevad ja kujundatud selleks, et nende abil saaks eemaldada mürgise hambaravi töö tulemuse, mis võib kahjustada keha immuunsüsteemi. Teiste teenuste seas, mida ta pakub, on amalgaamplommide eemaldamine. Nendes plommides on sulamis kasutatud elavhõbedat.

Tema protokoll on hämmastavalt põhjalik. Esiteks teostab ta seerumi sobivuse testi hambamaterjalidega, saamaks teada, millised hambamaterjalid on kõige sobivamad patsiendi immuunsüsteemiga. Järgmiseks kirjutab ta C vitamiini tablette, mineraale ja seedeensüüme, tehes seda mitu nädalat enne täielikku hammaste ülevaadet – et kaitsta keha plommides leiduvate mürkainete eest.

Siis kui see protseduur on möödas, mille käigus eemaldatakse õiges järjekorras spetsiaalse suukondoomi abil ka plommid. Kõik bioloogiliselt ebasobivad plommid eemaldatakse ja asendatakse bioloogiliselt kõige sobivamate materjalidega. Kõik avastatud hambapõletike põhjused on eemaldatud, kaasa arvatud kõik hambaaugud ja implantaadid.

Temapoolsed ettevaatusabinõud on kiiduväärt. Raviprotseduuris kasutatakse ekstra veekogust ja ioongeneraatorit, et vähendada ruumi atmosfääris elavhõbeda auru taset. Veenisisest C vitamiini manustatakse enne protseduuri, selle ajal ja ka peale seda. See aitab neutraliseerida igasuguseid mürke, mis jõuavad verre ja kudedesse.

Peale protseduuri lõppemist, rakendab Dr. Lagos patsiendi hooldamisel lisameetmeid. Ta annab patsiendile Protamina Tsink Insu­liini (PZI), et kiirendada vereringet ja stimuleerida uute veresoonte tekkimist. See aitab kiirendada tervendamisprotsessi. Kuna tervendamine edeneb kiiremini ilma valuvaigistiteta, siis asetatakse tugevad negatiivse poolusega magnetid igasse operatsiooniga seotud paika peale hambaraviprotseduuride ja akupunktuurse massaaži lõppu ravikuuri lõppedes. See kõrvaldab täiesti paljude patsientide puhul vajaduse valuvaigistite järele.

Dr. Lagos harib oma patsiente, seletades, millised meetmed kõige efektiivsemalt saavad meid hambaravis aidata ja ümber pöörata olemasolevaid hambahaiguseid. Mürgine hambaravi võib jätta sellise laastava efekti immuunsüsteemile, mistõttu peaksite ikkagi otsima hea bioloogilist ravi teostava hambaarsti.

Kui kehasolevad mürkained on eemaldatud ja sisemine keskkond on täiesti ja läbinisti puhastatud, alles siis on keha valmis haigusega võitlema. Siseneda lahingusse nõrgana ja nõrgasti ettevalmistatuna on rumalus. Seepärast ongi tõsine mürkide väljutamise programm võrdleva vähiravi programmi integraalseks osaks.

Peatükk 8

Looduse farmaatsia

Ma ei tea, kas te teate midagi pehme pesapalli mängust või mitte, kuid ma sain selgeks, et õige varustuse omamine on väga tähtis. Ma mäletan end istumas sõbra mängu ajal tribüünidel, olles absoluutselt tummaks löödud mängijate võime üle pallile suurelt kauguselt pihta saada. Ma olen ka ennem mänginud ja võin lüüa palli kaugelt, kuid mitte iga kord. Nagu paistis, suunasid need mängijad iga palli täpselt sügavale tagaväljakule. Nad kõik ei olnudki kasvult isegi mammutite suurused friigid. Ma oleks peaaegu ära surnud kui väikest kasvu püüdja, kes ei saanud olla kuidagi suurem kolme sahtliga kummutist, astus ette ja saatis palli karje saatel üle vasaku väljakupiirde.  Hiljem sain nende saladuse teada.

Teate, kõik pehme pesapalli kurikad ei ole sarnased. Ühed on pehme pesapali kurikad ja teised on veel enam pehme pesapalli kurikad. Need vennad kasutasid DiMarini firma valmistatud kahekordse väliskihiga kaetud kurikaid. Nende hinnad hakkavad pealt kolmesada dollarit. Mida nad võimaldavad on see, et nad annavad ekstra kiirenduse sinu löögikaarele ja lisavad viis-kuuskümmend jalga (ca 15-18 meetrit) löögile. Õige varustus annab palju juurde meeskonna võimesse lüüa pall tagavälja sügavusse.

Sama kehtib ka keha võimesse juhtida eemale degeneratiivsed haigused, nagu vähk. Kui anda kehale õige varustus, siis on ta väga võimekas enese tervendaja. Kahjuks röövime me oma kehalt tihti need tööriistad, mida ta vajab, et oma tööd efektiivselt teha. Kui neid vahendeid oleks raske saada, siis oleks meil vabandus ehk olemas, kuid nad on väga laialt saadaval.

Hippocrates, lääne meditsiini isa, ütles: “Olgu teie toit teie ravimiks ja teie ravimid teile toiduks.” Inimkhea vajab õiget varustust, et võidelda haigusega lõpuni ja hoida alal optimaalset tervist. Hippocrates teadis, et paljud meie kehale tervendamiseks vajaminevad töövahendid on saadaval loodusilmas. Tööriistad, nagu fütokemikaalid (taimsed kemikaalid), valgud, ensüümid, vitamiinid ja mineraalid ei vaja valmistamist mõne farmaatsiafirma laboris. Aluselemendid, mida Oasis of Hope kasutab immuunsüsteemi polsterdamiseks on saadaval täistoidu ja täiesti looduslike  ainetena.

Täistoidud on toidud, mida inimene pole töödelnud, manipuleerinud või tootnud. Selle asemel on nad olemas samas seisus kui Jumal nad Eedeni aeda pani. Ma usun kindlalt, et toidud ja toiduekstraktid, mida me kirjutame, on sama tähtsad kui mitte tähtsamad kui meie poolt välja kirjutatavad farmaatsiaravimid. Õige toit võib efektiivselt võidelda mõningate vähivormidega.

Me teame, et vabade radikaalide tegevus toimub vähi algmete juures. Me teame, et hulk asju võib suurendada vabade radikaalide kohalolekut kehas – alates sigarettide suitsetamisest kuni töödeldud toidu söömiseni. Me teame, et vabad radikaalid võivad kahjustada DNA rakke ja geenide väljendusprotsessi. Kui need kahjustatud rakud end taastoodavad, siis on tihti tulemuseks vähk või kasvaja areng. Seepärast on iga asi, mis võib märkimisväärselt takistada kasvaja edenemist, parandada geenide väljendust või süüa ära vabu radikaale, vähivastases võitluses kehale vajalik tööriist. Neid looduslikke tapjaid on nii palju, et ma võiksin neist terve raamatu kirjutada. Siinkohal olgu ära toodud mõned neist tähtsamatest, milliseid me Oasises kasutame ja soovitame.

Kauaseisnud küüslaugu ekstrakt

Küüslauk ja kauaseisnud küüslaugu ekstrakt on integraalsed osad kehavarustamise pingutuses, mille tulemus aitab tal haiguseid tagasi lüüa. Küüslauk on üks kõige enam uuritud täistoitaineid üldse. Wakunaga Company, milline toodab Vanutatud Küüslaugu ekstrakti Kyolic, on pühendunud oma toote tervisekasutegurite uurimisele. Ma alustasin selle ekstrakti kui loodusliku antibiootikumi kasutamist kõrvapõletike puhul. See tegi mu lastega imet. Samuti teenis ta välja permanentse koha minu arstikotis, kui ma olin avastanud tema kui stressi- ja kurnatuse vastase toime.  Kui hiljutine uuring näitas küüslaugu rolli südame tervise puhul, tekkis minul mõte. Ma mõtlesin, et “kas küüslauk võiks anda vähihaigetele samasugust kasu ja samuti neile, kes sooviksid seda haigust vältida?“ Alustasin meditsiinialase kirjanduse uurimist. Ma võpatasin kui leidsin, et Vanutatud küüslaugu ekstrakti koostisosad on efektiivsed  prostata vähi rakkude kasvu takistamisel1, melanoomi rakkude 2 ja samuti neuroblastoomi rakkude puhul3. Veelgi enam – need koostisained aeglustavad kantserogeensete ainete poolt tekitatud sapipõie-, rinna-, jämesoole-,  peensoole-, mao- ja kopsukasvajate puhul. 4.9.

Ma olin nende kliiniliste uurimuste laiaulatuslikkusest rabatud. Li G ja tema kaastöölised (10) leidsid, et kaks vanutatud küüslauguekstraktis leiduvat elementi, S-allüül tsüsteiin (SAC) S-allüül merkaptotsüste­iin takistavad rinnavähi rakkude kasvu ja laialilevimist. Nad mitte ainult ei aeglusta rinnavähi rakkude väljaarenemist, vaid varustavad ka ümbritsevaid rakke hädavajalike töövahenditega – nagu glutatioon-S-transferaas ja peroksidaas. Need elemendid on rakkude mürkidest vabastamisel ja geenide väljendamisel kriitiliselt vajalikud ained. Teiste sõnadega – need elemendid aitavad rakkudel vabaneda mürkidest, mis kahjustavad nende õiget taastootmisvõimet. Pidage meeles: kui geenide väljendusprotsessi on kuidagi kahjustatud, siis on tulemuseks tihti vähirakk.

Enamus küüslaugu toimest tuleneb vanutatud küüslaugu ekstraktis leiduvast aliinist ja allitsiinist või tema otsestest kõrvalsaadustest, nagu S-allüül tsüsteiin (SAC) S-allüül merkaptotsüste­iin.(11) Samuti sisaldub küüslaugus selliseid mineraale, nagu seleen ja telluur.

Samuti võib selle ekstrakti omaduste hulka lugeda tema põletikuvastast (12), vananemisvastast (13), südantkaitsvat (14) ja immuunsüsteemi täiustamise (15) toimet.

Vanutatud küüslauguekstraktil on eluiga pikendav, õppimisvõimet ja ruumilist mälu parandav  võime, lisaks aitab ta ära hoida ajukaalu vähenemist (16) ja atroofiliste muutuste tekkimist  eesajus (17) kiiresti vananevatel hiirtel. Need tulemused kinnnitavad, et vanutatud küüslauguekstrakt võib olla kasulik inimeste füsioloogilise vananemise ja vananemisest tulenevate mäluhäirete ravis. 

Ma ei väida, et küüslauk võib ravida vähki, kuid ma kinnitan kindlalt, et vanutatud küüslaugu ekstraktis olevad koostisained on tähtsad võitlemaks kehasolevate vähkitekitavate ainetega.

Tänu Jumalale küüslaugu eest!

Tomatid

Tomat on järgmine suurepärane haigustega võitlemise varustuse allikas. Tomat on üks rikkamaid võimsa antioksüdandi kalledlükopeeni allikaid. Antioksüdandid on ained, millised õgivad vabu radikaale. Pidage meeles: vabad radikaalid võivad kahjustada rakke ja geenide väljendusprotsessi. Mitmed epidemioloogilised uurimused näitavad, et regulaarne tomatite ja tomatist tehtud toodete söömine on seotud madalama riskiga haigestuda mitmesse vähki.(18)  Vanema elanikkonna hulgas tehtud haigusjuhtumite uuring seostas järjekindlat tomatite lükopeeni sissevõtmist kaitseefektiga seedetrakti vähkide vastu ja samuti vähisurmajuhtude 50%se vähenemisega.(19)

Giovannucci (20) vaatas hiljuti üle 72 epidemioloogilist uurimust. Need sisaldasid keskkonna-, juhtumi- ja verekoostisega seotud uurimusi. Kõik uurimused olid luubi alla võtnud tomatis leiduva lükopeeni mõju vähile. Suuremas osas neist uurimustest pöörvõrdeline suhe tomatisöömise ja riski vahel haigestuda mitmeseugustesse vähkidesse. Teiste sõnadega – mida rohkem tomateid inimene ära sõi, seda madalam oli nende vähkihaigestumise risk.

Mis on seejuures oluline: neist uurimustest 35s olid need pöördvõrdelised seosed statistikaliselt väga tähtsad. Tõendid kasulikkuse kohta olid kõige tugevamad eesnäärme- , kopsu- ja maovähi puhul. Andmed näitasid kasulikkust samuti kõhunäärme-, käärsoole-, pärasoole-, söögitoru-, suuõõne-, rinna- ja emakakaelavähi puhul. Ükski uurimus ei näidanud kõrvalnähte suure koguse tomatite söömise puhul.

Ühendriikides on eesnäärme vähk kõige enam levinud vähiliik ja juhtiv vähijuhtude surmaga lõppemise põhjustaja meeste seas.(21) Hiljutised uurimused on pakkunud välja tomati lükopeenist tulenevaid kasutegureid eesnäärmevähi riski vastu, eriti aga selle vähi enamlevinud surmaga lõppeva vormi puhul. (22) Eesnäärme vähi riski 83 protsendilist vähenemist jälgiti nende inimeste juures, kel oli vereplasmas lükopeeni kõrgeim kontsentratsioon, võrreldes nendega, kel seda ainet oli kõige vähem. (23)

Ma olen töötanud väga tihedas koostöös Wilson-Batiz’i nimelise firmaga, et nad aretaksid välja kõige looduslikumad, pestitsiididevabad ja kõrge lükopeenisisaldusega tomatisordid. Sealt saadetakse neid tomateid USA FDA poolt tunnustatud laborisse, kes siis kinnitaksidf lükopeeni kõrge taseme neis. Miks ma sellest räägin? Need tomatid ei saa olema pelgalt Oasis of Hope’i raviprogrammi osaks, vaid nad on varsti saadaval ka suuremates toidupoodides. Ma aplodeerin Wil­son-Batiz’ile, sest et nad toodavad bioloogiliselt toimivat toitu, ilma keemiat kasutamata ja tutvustavad seda avalikkusele.  

Melatoniin

Järjekordseks looduse imeks on aine, mida nimetatakse melatoniiniks. Seda neuro-hormooni sünteesib öösiti käbinääre, mis asetseb ajus.(24) Uurimused on näidanud, et melatoniin on kõrge efektiivsusega kasvajavastane aine. Melatoniin teeb tervet hulka tähtsaid asju. Ta piirab vähirakkude laialilevimist, stimuleerib vähi vastu võitlemise mehhanisme, soodustab õiget geenide väljendust ja õgib vabu radikaale.(25)

Mitmed kliinilised uurimused annavad meile tugevaid tõendeid selle kohta, et mel­atoniin takistab vähirakkude kasvu.(26) Ühes kliinilises uurimuses anti melatoniini 1440 patsiendile, kel olid „ravimatud” kasvajad.(27) Teises uurimuses anti melatoniini 200 patsiendile, kelle kasvajad ei allunud keemiaravile.(28) Mõlemas uurimuses olid melatoniiniga ravitud patsientide puhul kaheksia,(29) asteenia,(30) trombotsütopeenia,(31) ja lüm­fotsütopeenia(32) sagedused märkimisväärselt madalamad kui kontrollgrupis. Veelgi enam: haiguse stabiliseerumise protsent oli melatoniiniga ravitud patsientide grupis märkimisväärselt suurem kui kontrollgrupis.(33) Teiste sõnadega – melatoniin esines olemasolevate kasvajate arengu aeglustaja või peatajana. Teised uurimused näitavad, et melatoniin stimuleerib mõningaid keha vähiga võitlevaid mehhanisme. Näiteks toovad uurimused välja, et melatoniin võimendab interleukiin 2 kasvajavastast aktiivsust.(34) Teadlased on samuti kindlaks teinud, et melatoniini koguse vähendamine võib põhjustada immuunsuspuudulikkust. Üks selle tagajärgedest on kasvajajälgimise vähenemine – see on keha võime kasvajaid ära tunda ja nende kasvuga võidelda. Immuunjälgimise süsteem mängib kriitilist rolli vähiennetuses, sest ta tunneb ära ebanormaalsete rakkude tekke. Konkreetselt T-rakud on väärtuslikud selle tõttu, et nad võimelised eristama muteerunud rakke tavalistest rakkudest. Ja kui immuunsüsteem on alla surutud, siis ei tunne ta muteerunud kartsinoomirakke immuunjälgimisvõime abil ära ja need rakud kasvavad kontrollimatult ja muutuvad vähirakkudeks. Kui keha saab piisavalt melatoniini, siis toimib kasvajajälgimise süsteem õigesti.

Et rakud saaksid õieti end taastoota, selleks peavad nad saama õigesti kätte geneetilisi juhiseid. Uurimused näitavad, et melatoniin suurendab seda tühimikku ühendavat rakkudevahelist suhtlemist. (35) Enamikul vähirakkudel on sel tasandil mõnetine puudulik toimimine.  Lisaks sellele põhjustavad paljud kasvajaid soodustavad kemikaalid sellist puudulikku toimimist rakkudevahelises suhtlemises, samas kui melatoniin parandab rakkudevahelist suhtlemist.(36) Mida parem on ühendus, seda vähem on tõenäoline, et rakust saab vähk tekkida.

Ja lõpuks on melatoniin üks kõige võimsamatest antioksüdantidest, mis looduses leiduvad. Uurimused näitavad, et ta kaitseb DNA-d, rakumembraane, lipiide ja valke vabade radikaalide poolt tekitatud hävingu eest.(37) Tähtis melatoniini omadus on võime siseneda igasse keharakku ja igasse rakuosakesse. (38) See tähendab, et melatoniin võib siseneda raku tuuma ja „nahka panna“ DNA kahjustamise eest vastutavad vabad radikaalid.(39) Kuna radikaalide ärasöömise toime sõltub doosist, siis on melatoniini koguse vähenemine otseselt seotud DNA vähenenud kaitsega, mis toob endaga kaasa kõrgema vähkihaigestumise riski.(40) Melatoniin on suure efektiivsusega hüdroksüüli vabade radikaalide ärasööja. Neid vabu radikaale peetakse kõige enam kahjutegevaiks vabadeks radikaalideks.(41) Kõigist neist põhjustest lähtuvalt melatoniini andmine patsientidele osa Oasise programmist. Me usume, et see on tööriist, mida keha saab kasutada haiguste eemalepeletamiseks.

AHKÜ

Veel üks viis immuunsüsteemi polsterdamiseks on kasutada Aktiivse Heksoosi Korrelaatühendit (AHKÜ), ekstrakti, mida saadakse mitmesugustest söögiseentest. Söögiseentel on teadaolevalt immuunsust moduleerivad ja kasvajavastased omadused. (42) AHKÜ on väga efektiivne, tugevdamaks ja optimeerimaks immuunsüsteemi mahtu. Oasise kliiniline uuringutega tegelev organisatsioon viis läbi uurimuse, võrreldes patsiente, kes said keemiaravi koos AHKÜ-ga ja teisi patsiente grupis, kus saadi ainult keemiaravi.  Üks keemiaravi vastikumaid kõrvalnähte on see, et ta surub immuunsüsteemi tõsiselt maha. Me oleme leidnud, et AHKÜ on tõeliselt kaitsnud immuunsüsteemi keemiaravi depresseeruva mõju eest. AHKÜ võib samuti vähendada ka kiiritusravi kõrvalnähte. AHKÜ parandab ka patsiendi elukvaliteeti, vähendades iiveldust, suurendades söögiisu ja vähendades ärevust. Pealegi ei ole AHKÜ kui immuunsüsteemi võimendava lisandi tarvitamisel mingeid kõrvalnähte.

Vähirakud lasevad välja mitmeid immuunsüsteemi allasuruvaid faktoreid, mis takistavad kehavõimeid võidelda haigusega. Kui immuunsüsteem on allasurutud, siis hakkab tööle üht liiki ahelreaktsioon – mis toob endaga kaasa kasvajavastaste effektide takistamise, mis keha puhul toimiksid loomulikult. Vähivastane immuunvastus kukub läbi kui tapjarakkude tootmine ebaõnnestub. Seega on allasurutud immuunsüsteemi ümberpööramine ja taastamine väga tähtis osa vähiravis.(43).

AHKÜ taastab ja pöörab ümber allasurutud immuunsüsteemi, tõkestades vähirakkude poolt toodetud immuunsüsteemi allasuruvaid faktoreid, suurendades vähkiründavate rakkude tootmist ja stimuleerides konkreetselt tapjarakkude tegevust.(44) Seepärast on AHKÜ tähtis ja hästikohaldatud Oasise raviprogramm.

Koensüüm Q10

Teie võimas aine on KoQ10, ehk koensüüm Q10. see on luumulikult esinev, rasvas lahustuv ollus, millel on vitamiinisarnased omadused. Ta on meie rakkudes toimuva energiatootmise protsessi peamine komponent. Samas kui vastab tõele, et Q10 esineb loomulikult kehas, langeb selle aine tase kui me vananeme.(45) Kui inimesel on sõltuvus sigarettidest, kui tal on kõrge kolesterool või on tal süda haige, siis omavad need langused tähtsust.(46) On olemas kliiniline tõendusmaterjal selle kohta, et vähk ja immuunsüsteemi alatalitlus on seotud madala Q10 tasemega.(47) Mida see aine teeb sellist, mis oleks nii väga tähtis?

Ta toimib hämmastavalt efektiivse antioksüdandina, õgides vabu radikaale.(48) See tähendab, et  KoQ10 kaitseb vähi puhkemise eest ja hävitab olemasolevat vähki. Üks uurimus (49) käsitles erinevate vähkidega patsiente. Uurimus näitas, et 60% neist said vabaks vähiks kui nad said ravi KoQ10-ga.(50) Teine uurimuskokkuvõte (51) tõi esile osalise rinnavähi taandumise üle 10% uuritud „kõrge vähiriskiga“ patsientidel. Neid patsiente raviti KoQ10-ga. Sama uurimus näitas samuti, et vähi metastaasid haihtusid samuti KoQ10 ravi ajal.(52) Neil juhtudel võib nii esmase kasvaja kui ka metastaaside taandumist mõista kui KoQ10 stimuleerivat tegevust immuunsüsteemile.(53) Arstid oleksid rumalad, kui nad ei varustaks patsiente selle võimsa, haigustega võitleva relvaga.

Oliivõli

Ja veel üks toimiv toitaine, mida kasutatakse esmase rasvaine allikana Vahemeremaades, on oliivõli. Oliivõli seostatakse tervise kasuteguritega, mille hulka kuuluvad erinevate vähitüüpide ärahoidmine ja immuunsüsteemi polsterdamine.(54) Oliivõli sisaldab komponente, mis lisavad juurde võimsust tema üldistele raviomadustele. Extra-virgin (esimese külmpressi) oliivõli sisaldab märkimisväärset kogust fenool-osakesi, nagu tyrosool ja oleuropeiin, mis tõendavad antioksüdantseid effekte.(55) Ja eriti on need osakesed suurepärased vabade radikaalide õgijad.(56) Hiljutised uurimused on näidanud, et oliivõlis leiduvad fenooli osakesed aitavad alla suruda vähiteket.(57) On väga lihtne lülitada oliivõli oma dieeti. Me kõik peaksime seda tegema!

Omega-3 rasvhapped

Omega-3 rasvhapped ei ole mitte ainult esmased toitained, vaid on ka fantastilised haigustega võitlejad. Mitmed tuhanded teaduspublikatsioonid annavad tunnistust meditsiini professionaalide seas levinud laiaulatuslikule kokkuleppele seoses omega-3 rasvhapete kasulike omadustega. Aastaid on arstid tunnustanud  vahemeremaade dieeti, mis on rikas omega-3 rasvhapetest. Uurimused näitavad, et inimesed, kes saavada piisavas koguses neid rasvhappeid oma igapäeva söögi kaudu, omavad märkimisväärselt madalamat vähkisuremise riski. (58)

Mõneks nende hapete parimateks allikateks on kalad, taimed ja õlid. Kalades on kõrge omega-3 rasvhappe – alfa-linoleenhappe (ALH), eikosapentaeoonhappe (EPH) ja dekosaheksaenoolhappe (DHH) tase. Taimed ja õlid sisaldavad hapet, mida tuntakse alfa-linoleenhappe nime all. Alfa-linoleenhappe poolest on suhteliselt rikkad pähklid, seemned ja sojaoad. (59) Alfa-linoleenhappe sisaldus sojaoas ja kanola õlis on vastavalt 7,8 ja 9,2 protsenti.

Linaseemne õli on eriti rikas n-3 rasvhapete poolest, millest suurema osa moodustab alfa-linoleenhape, keskmise sisaldusega  57-69 protsendini, kuigi seda väga palju toiduõlina ei kasutata.(60) Tabel 2 (järgmisel leheküljel) illustreerib ALH sisaldust erinevates allikates.

Silimariin

Silimariin on polüfenoolne haigustega võitlev aine, mida saadakse piimaohakast. (61) Mitmed uuringud on näidanud, et silimariin on väga tugev antioksüdant, mis on võimeline õgima ära nii vabu radikaale kui ka reaktiivseid hapnikuliike, tuues endaga kaasa rakutasandi kaitsemehhanismi võimsuse järsu tõusu. (62)  Viimase üheksa aasta jooksul on teadlased uurinud teaduslikes uurimustes silimariini vähki ennetavaid keemilisi ja vähivastaseid effekte. Need uurimused on näidanud, et silimariin võimaldab erakordset kaitset naha-, eesnäärme-, rinna-, kopsu- ja kusepõievähi vastu.(63)

Silimariin mitte ainult ei võimalda kaitset vähi puhkemise vastu, vaid võib takistada märkimisväärselt ka eksisteeriva vähi kasvu. Kaks uut uurimust näitavad seda takistavat effekti.(64) Nende uurimuste põhjal teevad uurijad kokkuvõtte, et silimariin võib olla efektiivseks aineks nii vähiennetamisel kui ka selle vastu võitlemisel. Niisiis: kuidas ta töötab?

Üks vähiraku tundemärke on tema poolt taastoodetu hoolimatu hülgamine. Silimariin takistab sellist rakkude levimist ja peatab rakutsükli edenemise erinevates vähitüüpides. (65) Siis kui see juhtub, hakkavad vähirakud kannatama märkimisväärset apoptootilist, ehk programmeeritud surma.(66) Rakutsüklisse vahelesekkumine võimaldab teha vahet tervete ja vähirakkude vahel, võimaldades niiviisi keha immuunsüsteemil võtta vähirakud palju efektiivsemalt sihikule. (67) Praegusel hetkel tegelevad Oasise teadlased ja keemikud silimariini farmatseutilise lahuse väljatöötamisega, mida saaks siis patsientidele süstida. Mul on selles suhtes suured lootused, et see lahus tõestab oma hõlpsat ja võimast vähivastast toimet. Olge kuuldel!

Toimivate, terviklike toitude ja looduslike, haigustega võitlevate ainete uurimine alles algab. Kaasaegne meditsiiniline kogukond on alles paotamas looduse ravilaeka kaant. Ma innustan teid minema internetti ja uurima neist asjadest välja nii palju kui on võimalik ja laske neil oma tervise heaks töötada.

Tabel 2: Maised alfa-linoleenhappe allikad (ALH;18:3n-3) *

Alfa-linoleenhape (g)

(100g söödav portsjon, värske (ALH)

Pähklid ja seemned

Mandlid 0.4

Linaseemned 22.8

Pähklisegu 0.2

Maapähklid 0.003

Peekanipähklid 0.7

Sojaoad 1.5

Mustad kreekapähklid 3.3

Inglise ja pärsia kreekapähklid 6.8

Aedviljad ja kaunviljad

Meresinised - ja valgekirjud oad, idandatud (keedetud) 0.3

Brokkoli (värske) 0.1

lillkapsas 0.1

läätsed (kuivatatud) 0.1

Lima oad (kuivatatud) 0.2

aedherned (kuivatatud) 0.2

redise seemned, idandatud (värsked) 0.7

sojaoad, rohelised (värsked) 3.2

sojaoad (kuivatatud) 1.6

Spinat (värske) 0.1

 Teraviljad

Oder, kliid 0.3

Mais, idandatud 0.3

Kaer, idandatud 1.4

riis, kliid 0.2

nisu, kliid 0.2

nisu, idandatud 0.7

/katkendi lõpp/

Puuviljad

Avokaadod (värsked) 0.1

Vaarikad (värsked) 0.1

maasikad (värsked) 0.1

· andmed pärinevad Kris-Etherton PM, Taylor DS, Yu-Poth S et al. Polüküllastamata rasvhapped toiduahelas Ameerika Ühendriikides. Am J Clin Nutr 2000; 71 (Suppl):179S-188S.

Peatükk 9

Kombineeritud pingutus

Üks minu lemmiklauamängudest on Risk. Mängu objektks on maailma vallutamine. Te panete oma armeed strateegiliselt ümber mängulaua, püüdes vallutada vastasmängijate territooriumeid, kaitstes samas juba omandatud alasid. Pealtvaadates on see paeluv strateegia, ajastuse ja mõtlemise mäng. Pealispinna all aga on see palju enam paeluvam liitude mäng. 

Samuti nagu Monopoli mäng võib ka Risk teid tõmmata endasse päevadeks... See tuleneb sellest juba räägitud nähtamatust effektist. Mängijana panin ma tähele, et kui vastane hakkas saavutama juba pöördelist impulssi, olles ahminud kokku ümbritsevad maa-alad, tekkis kohemaid seletamatu liit teiste mängijate vahel, eesmärgiga taastada tasakaal mängulaual. Kui teie võidupingutus oli liiga raskekujuline, siis võisite kahtlemata olla kindlad, et kohemaid kohtasite ülejäänud mängijate ühendatud pingutusi. Ei vaja kinnitamist, et karmikäelised püüdlused maailma valitseda võidavad harva mängu. Küsige Hitlerilt kui ei usu. 

Vähk on karmi käega. Kui teie kopsus või maksas on pahaloomuline kasvaja, siis ei ole seal midagi peenetundelist või peent. Vähk ei püüa teha ühtki pingutust, et oma ohtu varjata. Haigus kogub oma jõudu kiiresti ja ründab hirmuäratava raevukusega. Ainult ühine ja kooskõlastatud pingutus võib sellise rünnaku tagasi lüüa. Selline on mu isa poolt rajatud metaboolse raviviisi alusprintsiip.

Minu isa uskus, et vähi alistamiseks on vaja rünnata teda iga võimaliku nurga alt. Ta mõistis nii otseses kui kaudse lähenemise tähtsust. Metaboolse raviviisi alusmüüriks on mitmetahuline lähenemine. Jah, me ründame kasvajat, kuid me stimuleerime ka immuunsüsteemi ja tegeleme samuti põhjustega. Meie täieliku hoole lähenemine nõuab ka patsiendi enda osalust. Vähiravi ei ole publikurohke spordiala. Patsient peab olema valmis võitlema. Me läbime patsiendi struktureerimise protsessi, pakkudes talle ressursse, et ta suudaks seista silmitsi ohuga nii füüsilisel, emotsionaalsel kui ka vaimsel tasandil. Ei ole küsimust, et liit keha, mõistuse ja vaimu vahel võrdsustab mänguvälja vähivastases võitluses. Järgnevates peatükkides juhatan ma teid läbi meie uuematest raviviisidest, aga ka mõistuse/vaimu meditsiinist, kuid laske mul alustada minu isa poolt kujundatud vähi kindluste lammutamiseks mõeldud programmidega.  Selles peatükis jagan ma teiega teadmisi sellest, kuidas muuta vähk ravitundlikumaks, rünnata kasvajat, lõigata läbi tema varustamisliinid ja eemaldada vähi transpordisüsteem.

Alustagem vähi tundlikumaks muutmisest. Kas te teate, et vähk kaitseb end rünnakute eest? Kasvajad võivad muutuda keemiaravi suhtes resistentseks ja samuti kõige muu suhtes - ükskõik millega me neid viskame.  Asjal oleks iva kui me lammutaksime esmalt vähi kaitsevõimed, alles siis saaksime vähi välja võtta organismist, eks ju?. Millisel moel vähk siis end kaitseb? Üks viis on see, kus kasvaja kapseldab end veresoonestikuga, mis on nii piiratud, et kasvajavastased ained ei pääse läbi. Teisel moel kuhjavad kasvajad jällegi suurel hulgal ainet, mille nimi on glutatioon. Glutatioon on element, mis muudab kasvaja ravile allumatuks. Kas on võimalik alandada glutatiooni taset kasvajates, et nad muutuksid tundlikuks vähivastasele ravile? Vastus on jah. Et glutatioon saaks rakkudes tekkida on vaja teist ainet, mille nimeks on tsüsteiin. Palun järgne mulle seda rada pidi – mille ülesleidmiseks kulus uurijatel palju aastaid. Kas on olemas moodus, mille abil saaksime alandada tsüsteiini taset? Jah on. Tsüaniid ammendab tsüsteiini varud. Kas tsüaniid ei ole mitte mürk? Tsüaniid on mürgine meie kehale, kuid see ei tee meid haigeks väga väikestes kogustes, kui seda saadakse terviklikust toidust. Te sööte tsüaniidirikkaid toite iga päev, süües aprikoose, ananasse, õunu või igat tuhandest tsüaniidi kandvast toitainest, mida looduses leida on.  Nendes toitainetes leiduvat toitainet nimetatakse amügdaliiniks.  Amügdaliin võib vabastada tsüaniidi pahaloomulise kasvaja raku sees, ammutades sealt kohemaid tsüsteiini varud.   Selle tulemusena väheneb glutatiooni rakusisene kontsentratsioon. See muudab kasvajad vastuvõtlikumaks kasvajavastastele ravidele, kaasa arvatud keemiaravile, osooniravile ja UV valgusele.

Me kasutame amügdaliini samuti kasvajavastaseks rünnakuks. Amügdaliini poolt vabastatud tsüaniid on üks paremaid pahaloomuliste rakkude hävitajaid samuti. Amügdaliinil on kahekordne rusikahoop. Ta alandab vähirakkude vastupanu ravile ja tapab vähirakke otseteed samuti. Kui te tahate lugeda tenilist teavet selle kohta, kuidas need kaks amügdaliini kaks toimet ilmnevad, siis heitke pilk raamatu lõpus toodud lisadele I ja II.

Kui amügdaliin on niivõrd kasulik, siis miks ei kasuta seda teised vähiravi keskused? Kõige esimene argument on, et see võib olla mürgine, sest sisaldab tsüaniidi. Teine argument on, et see ei tööta.

Rääkigem kõige esmalt amügdaliini mürgisusest. Me oleme kasutanud amügdaliini kümnete tuhandete patsientide puhul alates varajastest 1960st aastatest. Te võite öelda, et me teame paari asja amügdaliinist, mida kutsutakse ka laetriliks ja vitamiin B17-ks. Amügdaliini poolt vabastatud tsüaniid ei tõuse mürgise tasemeni, mis võiks patsienti kahjustada või talle isegi ebamugavust valmistada. Kuid ärge võtke minu sõnu ainsa tõendina.  Kuulus teadlane viis läbi laetrili toksilisuse uuringu, mis anti on ära toodud „Väikeses tsüaniidi kokaraamatus“ Kuulus teadlane June de Spain viis läbi laetrili toksilisuse uuringu, mis anti on ära toodud „Väikeses tsüaniidi kokaraamatus“ (Am. Media). Ta võttis kolm gruppi rotte. Esimest gruppi toideti valge leivaga (saiaga). Teist gruppi toideti täistera nisusepikuga. Kolmandat gruppi toideti laetriliga. Kolme kuu pärast olid 75% saia söönud rottidest surnud. Ülejäänud sellest grupist olid surma ukse peal juba. Rotid, kes sõid täisterasepikut, olid heas vormis. Rotid, kes sõid laetrili, olid kõik elus ja kolmest grupist kõige paremas seisundis. Selle FDA (Ameerika Toidu- ja Ravimiamet) poolt sponsoreeritud uurimuse kokkuvõte oli: „sai on 70 korda mürgisem kui laetril“.  St, et laetril/amügdaliin ei kujuta endast mingit mürgisuse ohtu.

Kuidas oleks argumendiga, et laetril ei ole efektiivne? Me oleme teostanud mitmeid ülevaatlikke kliinilisi uurimusi, mis on näidanud, et amügdaliin on väga efektiivne kombineeritud raviviisis selliste kõige tavalisemate ja surmavate vähkide puhul, nagu opereerimatu kopsuvähk,  kaugelearenenud eesnäärmevähk, IV staadiumis rinnavähk ja käärsoolevähk maksa metastaasidega. (1) Me saatsime need uurimused mitmetele meditsiiniajakirjadele, kuid nad lükati tagasi. Mõned toimetajad viitasid, et meil ei ole olnud kontrollgruppe. Kuid teaduslikult on vastuvõetav, kui uurimust tehakse nii, et tulemusi võrreldakse teadusajakirjades avaldatud tulemustega sarnaste uurimuste puhul. Just nii me tegimegi, kuid ikkagi ei lastud meie tööd avaldada. Teised toimetajad väitsid, et meie uurimus ei olnud õigesti üles ehitatud ja kokkuvõte ei olnud selgelt veenev. Järgmised omakorda olid üpris otsekohesed. Nemad lükkasid uurimused tagasi, sest amügdaliini kasutamine oli liiga vastuoluline. Ma mõtlen, et kolmas grupp oli aus ja ma hindasin neilt saadud otsest vastust.

Ainust kunagi avaldatud laetrili alast uurimust sponsoreeris Rahvuslik Vähiinstituut ja see viidi läbi Mayo kliinikus ja kolmes teises väljaspaistvas USA onkoloogiakeskuses. Selle uurimuse tulemused avaldati ajakirjas The New Eng­land Journal of Medicine(NEJM) aastal 1982.

Selles artiklis “Inimvähi ravimisel kasutatud laetrili kliiniline uurimus”2 teatas Dr. Moertel, kes oli peauurija, et uuringutes kus osales 178 patsienti, kes olid lubatud osalema, ei saanud ükski patsient terveks ega mitte stabiilsesse seisundissegi laetrili abiga.  Veelgi enam – ta ütles, et „mitu patsienti koges tüsaniidimürgituse sümptomeid“ ja et „veres leiduva tsüaniidi tase tõusis isegi mõnel juhul surmava koguseni“. “Laetrilil on olnud oma kohtupäev...” ütles Moertel ja lõpetas autoritaarselt: „On väljaspool kahtlust, et laetril ei too kasu arenenud vähiga patsientidele, ja ei ole mingit põhjust uskuda, et ta oleks mingilgi viisil rohkem efektiivne varases faasis haiguse puhul.”

Ma olin hämmeldunud kohtuotsuse lõplikkuse üle, kuid mis mulle kõige enam pettumust valmistas, oli The New Eng­land Journal of Medicine toimetajapoolne eelarvamus. Miks Rahvuslik Vähiinstituut ja Mayo kliinik läksid kogu teaduslikust protokollist lihtsalt mööda? Sellel uurimusel ei olnud mingit kontrollgruppi. See oli kohutavalt üles ehitatud ja ühelgi uurijal ei olnud selles grupis laetriliga mingit kogemust. The New Eng­land Journal of Medicine  ei avalda tavalistes tingimustes uuringuid, mida ei ole oma ala eksperdid eelnevalt retsenseerinud. Laetrili alal on väga vähe eksperte. Ma tunnen neid kõiki isiklikult ja uurijad ei konsulteerinud ühegiga meist.

Aastaid hiljem, kui esitasime ühel onkoloogiaalasel kongressil oma ravitulemusi arenenud rinnavähi puhul, ründas mind üks kolleg vihaselt, kasutades keset saali olevat küsimuste tarbeks üles pandud avatud mikrofoni. Ta oli raevus, sest mina jätaksin amügdaliini kasutamist, vaatamata faktile, et Dr. Moertel oli väljaspool igasugust mõistlikku kahtlust tõestanud, et amügdaliin oli ohtlik ja ebaefektiivne.  Stseen oli sürreaalne: ruum oli täidetud ääreni ja kui doktori talaarilt oleks haaknõel maha kukkunud, siis oleksime me kõik seda kuulnud.  Tema peaaegu kuklani ulatuv otsaesine, mis tänu tema peaaegu täielikule meeste seas levinud kiilaspäisusele oli erepunane ja tema kaelasooned olid punnis, ja ma ei teadnud, kas selle peale hirmunult minema joosta või naerma hakata. Kuid igaüks ootas mu vastuväidet.

Nähtavasti ei uskunud ta minupoolseid esitatud tulemusi, mis peale kõige olid ka väga muljetavaldavad. Hingasin sügavalt sisse ja küsisin rahulikult, et kas ta lõpetab Taxoli (keemiaravi aine, mida tavaliselt kasutatakse rinnavähi puhul) kasutamise kuii ma näitan talle ühtainsat artiklit, kus öeldakse, et see aine ei ole efektiivne rinnavähi ravi puhul? Ta pöördus lihtsalt ringi ja läks minema. Ma sain aru, et tema kaelasooned olid ikka veel punnis, sest ta pealagi muutus veelgi punasemaks. Keegi ei esitanud ühtki küsimust, sest kõik ruumisolijad teadsid, et Taxoli ebaefektiivsuse ja mürgisuse kohta rinnavähi ravis on tosinate jagu uurimusi, kuid enamus onkolooge jätkab ikka selle väljakirjutamist.

Vaid üheainsa uurimuse pärast on amügdaliin auti kirjutatud. Meie amügdaliinikasutuse positiivsed kogemused kohustavad meid seda jätkuvalt patsientidele pakkuma. Ma usun, et on vastutustundetu öelda, et amügdaliiniga saab vähist terveks ravida. Seda tuleb vaadelda kui teraapiat, mida saab kombineerida tavaraviga või teiste vähivastaste ainetega. Selline on amügdaliini õige tulevik. Oasises ei kasuta me amügdaliini kui eraldisesivat ravimit. Me kasutame ära tema võimet muuta kasvajad palju vastuvõtlikemaks teistele teraapiatele. Seepärast ongi meil mitmetahuline programm, mis koosneb integraalsest skeemist ravimite, toitumise, protseduuride ja meditsiinilise hoolega.

Muutes vähi tundlikumaks, oleme me võimelised vältima patsiendi elukvaliteeti hävitavaid agressiivseid raviviise. Arstidel on aeg mõelda selle üle, kuidas kasutada amügdaliini, seda tavaraviga kombineerides, kasutades madalamaid - vähemagressiivsemaid koguseid. Amügdaliin võib koos C vitamiiniga tühjendada vähiraku glutatioonist ja tsüsteiinist ja muuta vähihävitamise võimalikuks  keemiaravi väikeste dooside, taimsete kemikaalide, UV kiirguse ja osooni abiga. Kuigi ma olen kõnelenud keemiaravi agressiivse kasutamise vastu, võiks kaaluda selle kasutamist madalates mittemürgistes kogustes, kombineerituna amügdaliiniga.

Teaduslike vasturääkivuste lahendamine võib vahel võtta sajandeid või isegi aastatuhandeid. Kui Kopernik avaldas oma universumi “heliotsentrilise” teooria 1543 aastal, siis põhjustas see põrguliku keerise. Ta pidi põgenema Saksamaale, et pääseda põletamisest tuleriidal sellepärast, et ta sellise „jumalateotusliku“ idee välja käis. Kuid need 16. sajandi mittefanaatilised ja objektiivsed otsijad omasid hästi põhjendatud teaduslikke muresid. Nad küsisid temalt: „Kui Teie doktriinid vastavad tõele, siis peaks Veenus näitama samuti erinevaid faase, nagu Kuu.“ Sel ajal kui teleskoopi polnud veel keegi leiutanud, nägid astroloogid palja silmaga Veenust alati säramas. Kopernik vastas alandlikult: „Teil on õigus: ma ei tea, mida öelda, kuid Jumal on hea ja leiab aja jooksul vastuse sellele väitele“.  Möödus peaaegu sajand kui Galileo Galilei nägi  1633. aastal läbi teleskoobi Veenuse faase. Koperniku teooria, et Maa keerleb ümber Päikese leidis kinnitust ja ta tunnistati süütuks.

Samuti on teadlased omanud aastakümneid põhejendatud ja põhjendamata muresid tsüaniidi vähiravis kasutamise kohta, vaatamata paljudele teaduslikele kirjutistele amügdaliini kasvajavastastest effektidest.

Amügdaliinil on helge tulevik, kasutades teist tehnoloogiat, mis arendati välja Londoni Imperiaalses  Kolledžis. Seda saab kasutada kui „eelravimit“.  Teadlased on leidnud tee, kuidas kinnitada amügdaliini vähkiotsivate antikehade külge ja need viivad amügdaliini otseteed kasvajani ja vabastavad seal tsüaniidi. Me plaanime Oasises arendada edasi amügdaliini kui eelravimi kontseptsiooni.